Mänguarvustus: "Heavy Rain" – igapäevased kangelased
Sellest on räägitud varemgi. "Heavy Rain" pole mäng tavapärases mõistes. See ei eelda kogemuspunktide kogumist ega sadade ajukääbikuist AI-vastaste massimõrva, samuti mitte taaslaadimisi ega frustreerivat game-over ekraani.
See on teekond, mis võib kujuneda kas põnevaks, nukraks, karjuvalt ebaõiglaseks, raevukaks klaperjahiks: sina valid, kuidas mängid, milliseid valikuid teed.
Valikud on hea punkt jätkamiseks. Millises mängus neid poleks. Kuidas "Heavy Rain" eristub? Väga lihtsalt. Tegude tagajärjed pole ilmselged, otsuste taga ei peitu raudseid musti või valgeid lipukesi. Kui "Mass Effect" pakub võimalust tekstipõhisteks vihjetega teeristideks, siis "Heavy Rain" söödab ette toore situatsiooni, mida lahendada.
Heategu võib tähendada hilisemat kriisi, tõrges olemine viia eduni. Iva peitub selles, et sa kunagi ei tea. Vahepeal sa ei tea isegi seda, et tegu on lahendatava olukorraga või siis mängid lahenduse välja, teadmata, et stseeni võimalused pole kaugeltki mitte ammendatud. Selgus saabub hiljem, palju hiljem, vahepeal liiga hilja, et midagi muuta. See on elu karm reaalsus läbi mängukonsooli sinu teleriekraanil.
Meie peategelased on kõik väga erineva iseloomuga kodanikud – arhitekt, kes leinab pisipoja kaotust, astmahaige eradetektiiv, narkosõltuvuses FBI agent, tõsiste unehäiretega naisajakirjanik, kes suudab magada vaid motellides. Need neli paisatakse sündmustekeerisesse, mis koosneb umbes viiekümnest stseenist, nende seas nii pool tundi vältavaid kui väga lühikesi.
Keskseks teemaks on kõhe ja videomängudes kasutamata räige teema – sarimõrvar, kes röövib väikseid poisslapsi, neid seejärel vihmavette uputades. Kõigil tegelaskujudel on mingi põhjus salapärast tapjat jälitama asuda ning kahtlusaluste hulk hakkab tasapisi kasvama.
Kontrollsüsteem on veider: juhtkang pöörab karakteri pead, parem päästik lükkab liikuma, keskkonnas olevad võimalikud tegevused sooritatakse vihjeikoonide järgi. See võib tunduda piiratud viisina, aga pole seda tegelikult, sest valikuid võib olla palju, mitmed neist ajastatud, mõned järgnevad ja eelmistest sõltuvad.
Need pole vaid nupu-minimängud, aga üsna kontekstitundlikud: nii tuleb näiteks kriisiolukorras pingutades kontrolleri nuppe üksteise järel alla suruda, kuni olukorra pingelisus ja kontrolli kadumise oht sind lausa hulluks ajavad, või sõidustseenides Sixaxise abil kiiresti virtuaalset rooli pöörata.
Nupu-minimängud kaasnevad tavaliselt võitluste või kriisiolukordade lahendamisega, aga ka siin on Sixaxis kaasatud, nii et tihti sa põikeled või ründad just kontrolleri abil, annad tugeva kõrvakiilu pulti järsku paremale suunates. Teatud olukordades tuleb tegevusi sooritada erineva kiiruse ja tugevusega.
Siin pole midagi ülearu keerulist, aga situatsioonide põletav pingelisus võib sind eksima panna, sest ekraanipaanika kandub üle mängijale. Ma ei saa ega soovigi siin puust-ja-veripunaseks-näiteid tooma hakata, sest "Heavy Rain" eeldab võimalikult napi eelinfoga lähenemist. Avastamine ja üllatumine on olulised.
See kõik võiks olla muidugi ebatähtis, kui puuduks köitev lootuum, konkurentsitult parim miimika mängumootoril, animatsioonide ning tegelaskujude sümpaatsuse kõrgeim aste videomängudes. David Cage teab väga hästi, kuidas kasutajale naha vahele pugeda: ma ei uskunud esialgu emotsioonihaipi, pidades seda lihtsalt kohustuslikuks promojutuks. Ja läksin õnneks alt.
"Heavy Rain" sisaldab stseene, mille käigus sa tunned süüd, armastust, raevu, pettumust, hirmu. Ja need tunded on äärmiselt tugevad. Eriti olukordades, kus tegelased surmaohtu satuvad. Teos sisaldab kõige vastikumat sorti manipuleerivaid, psühholoogiselt ahistavaid nõkse ja trikke, brutaalseid olukordi, millega sind piinatakse ning kohati väga keerukaid valikuid, mida tuleb langetada väga kiiresti.
Oma esimese mängukorra lõpul saavutasin ma ilmselt võimalikest halvima lahenduse (parimat soovides) ja tundsin ennast tõesti reeturina. Ma ei sihtinud sellist kokkuvõtet, see lihtsalt kujunes välja, sest ma eelistasin käituda nii, nagu sellistes olukordades tegelikult käituksin.
Pilt ja heli: kui palju lisavad need kaks? Pidev vihm, sellega kaasnev hämarus, valgus ja varjud, mis matavad keskkonna nii, et see õigete pildisätete seadmisel parimatel hetkedel filmina mõjub (väljundseadme ekraani kalibreerimine on oluline ja mäng pakub selleks ka omalt poolt võimalust). Rahulikes stseenides kumisev salapärane muusika, mis võitluste ajal hüsteeriliseks trummeldamiseks muutub, on veel üks pingetekitaja.
Hämmastav helidünaamika raputab juba esimestes peatükkides, eriti stseenis, mille ajal suuremast ruumist heliisolatsiooniga pressikonverentsisaali sisenetakse. Madalsagedused võtavad siin järsku võimust ja mikrofoni kõnelejat saadavad fotoaparaatide välklampide tuhmid energiaplaksatused.
Tehnilisel köögipoolel on üksikuid andestatavaid apse nagu rahvamassi robotlik liikumine, harvad veidrad animatsioonid ja näoilmed, pisikesed ebakorrapärad sisus, ebaühtlased laadimisajad ja väga harvad hetkehangumised pildis või helis. Need taanduvad terviku ees põrmuks ja lugu võidutseb. Suure hulga erinevate lahenduste, valikute ja teelahkude tõttu jagub teost mitmeks korraks. See on lausa hämmastav, kui erinevaks võib elamus lahenduskäike muutes osutuda.
Seda peab nägema, kuulma ja kogema! "Heavy Rain" on 2010. aasta möödapääsmatu mänguüllatus, mis tõstab PlayStation 3 platvormi väärtust oluliselt ja avab ühtlasi võimalused täiesti uueks mängukategooriaks. Selle nimetuseks võiks olla interaktiivne draama, nagu David Cage seda juba kutsubki.
***
Plussid:
Hämmastavalt köitev lugu; sümpaatsed tegelaskujud; dünaamiline teekond; fantastiliselt tugev nii pildis kui helis.Miinused: Vähesed tehnilised vead.
Hinne: 10/10 (innovatiivsus), 9/10 (tehniline saavutus)
Platvorm: ainult PlayStation 3
Kategooria: Interaktiivne draama
Müüb: Gamestar (www.gamestar.ee), 1099 kr
