Ka jalakäijad peavad õppima korralikult liiklema
Kindlasti saan nüüd palju vaenlasi ja kurjustajaid, sest miks peaks niigi kaitsetut ja õrna jalakäijat ehk inimest niimoodi auto ehk masina suunalt ründama? Olgu öeldud, et kesklinna elanikuna kasutan tööle, poodi ja külla jõudmiseks ise alati trammi ja bussi, hoian enda autot lihtsalt hoovis ning läbin kilomeetreid vaid prooviautosid testides. Kui asjaajamised jäävad kesklinna piiridesse, siis pole kindlasti tarvis neid autoga ajada, ükskõik, milline ka poleks ilm.
Kõik inimesed pole autoinimesed ning ei peagi seda olema, paljudele ei paku sõidukid vähimatki huvi, suur osa veab nende ette võimalusel pika ja rasvase miinusmärgi. Ometi on kaasaegne linn, iseäranis Tallinn vm. Eesti suurasula paik, kus inimeste ja majadega eksisteerivad täna veel koos ka autod. Puhtalt jalakäijaile ning ühistranspordile üle mindud pole ega tehta seda ka lähemas tulevikus.
Seetõttu tuleks lõpetada vihkamine ning hakata autot armastama! Käesoleva sompus ilmaga tähendaks see näiteks seda, et ei tasu seista tee ääres, millel lainetab suur poriloik. Trotuaaril seisvaid inimesi ei pritsi autod täis meelega, vaid äärmisel juhul ettevaatamatusest, enamasti aga tänu sellele, et pidurdada või ümber reastuda pole lihtsalt võimalik. Ning kannatab mõistagi jalakäija.
Nii nagu inimene peab end sageli looduse krooniks, tõlgendab ta ennast loomulikult ka linnaruumi valitsejana. Nii, kui tekib mõte üle tee minna, seda ka tehakse. Ükskõik, kui suur hulk sõidukeid vöötrajale parajasti läheneb. Mõistlik oleks ju võimalusel oodata ära, mil tänaval autode vool lõppeb, eelmise foori tagant lahti pääsenud neljarattaliste kamp mööda põriseb ning ülekäiguks hõredam liikluspilt avaneb.
Jah, autodel on lihtne piduripedaali vajutada ja sebra ees seiskuda, ent ka see muutub keerukaks, kui teekate väga libe. Iga seisma jäämise järel tuleb aga taas kiirendada ning see on manööver, mille sooritamiseks kulutab mootor kõige enam kütust. Kindlasti suudab keegi välja arvutada, kui palju süsihappegaasi palub niimoodi suvalisel ajal teed ületav jalakäija katkestatud liiklusvool atmosfääri paisata.
Nõukogude ajal oli autosid vähem ja liikluskultuur barbaarsem. Keegi ei tulnud siis selle pealegi, et vabalt valitud ajal sebrale paiskuda, kuna valdav osa juhte nendele niikuinii tähelepanu ei pööranud. Nüüd, ühelt poolt autostunud, teisalt aga selgelt autovaenulikumal keskkonnasäästu ajastul julgeb jalakäija aga oma õigusi nõuda. Edukaim on siiski sõbralik kooseksisteerimine.
Kuni autotänavad linnas valdavad, tuleb nendega ka argielu sujuvuse saavutamiseks arvestada. Autode käitumisest liikluses ei tasu üllatuda, vaid seda pigem jälgida. Pahur ignoreerimine tekitab lihtsalt mittevajalikku vimma.
Jälgi EkspressAuto uudiseid ja artikleid ka Twitteris!