Ühendusse PSA sõlmunud Peugeot ja Citroën on nagu kaks lõbusat teismelist, kes kalpsavad käest kinni hoides soodsate sõidukite turul kiljudes ja vilet lastes ringi. Nad on tõesti äärmiselt elurõõmsad ning neid ei näi miski heidutavat. Ei see, et Citroën pole just kõige parema koostekvaliteediga – aga milline kena, nutikas ja kunstipäraste vimkadega laetud disain! - , ega see, et Peugeot’ga on lugu umbes sama, kuigi disaini põnevamaks punnitamisega on hakatud alles hiljuti tegelema.

Elu on ilus, aga mingeid muutusi tuleb siiski ette võtta. Nii ongi otsustatud, et Peugeot peab hakkama rühkima nn. premium-klientide suunas. See tähendab paremaid materjale, kvaliteeti, vastupidavust ja eelkõige uhket ning soliidset, iseloomuga kujustust. Citroën’ist katsutakse aga rõhutada iseäranis peene maitsega inimestele sõiduvahendeid tootev üksus, mis teenindab neid, kes teavad, mida tahavad ning mingi premium-poosiga end kuidagi siduda ei soovi. Ootavad pigem iseäralikke lahendusi, ootamatuid momente ning huvitavat väljanägemist. Vaadake või Mondeo konkurenti C5 – see sülitab ruumikusele, aga ka igavusele!

Värske C3 näib olevat Citroën’i perekonnas pesamuna, mis on inetust pardipojast tänu üleüldisele hellitamisele muutunud tõeliselt armsaks ja sümpaatseks kaaslaseks. C2 on pesamuna tarvis liialt aktiivse olekuga, C1 ei anna aga auto mõõtu välja. Ning see soe ja sulnis arm, mis perekond Citroën oma nunnutamisobjekti pihta tulistanud, paistab igas C3 detailis välja.

See ei ole sportauto, vaid üks väike pereauto, mida kõige enam kasutatakse nn. naisteautona ehk maksimaalselt kahekesi sõitmiseks ning äärmisel juhul lastetooli tagaistmele kinni rihmutamiseks. Sportlikuma ning maskuliinsema välimusega saabub peagi meilegi C3 põhjal valminud kolmeukseline DS3, mis on väljast õige ere ja agressiivne disainiteos, salongis jagab aga C3 moekat sisustust.

Pisipereauto tiitliga on Citroën ka nüüd rohkem arvestanud, pakkudes teise põlvkonna C3’le esiklaasi nimega Seniit, mis ulatub otse katusesse välja, kummudes lõpuks üle eesistujate – masina põhikundede – kukalde. Ja millise ekstraordinaarse elevuse see kõik taolisele väikesele autokesele annab! Enam pole mingit purgis istumise tunnet, majade vahel sõites on näha kõik, vähemalt seitsmenda korruseni välja! Metsateel kalduvad kuused peaaegu üle auto, otsekui paitades seda sõrmede vahelt läbi vuhisevat ümarat objekti.

Järgmise naudingu pakub C3 esipaneel, mis on kujundatud pehme ja voolava elemendina, uksekõrvased ventilatsiooniavad otsekui rusikatesse surutuna lõpetusteks. Keset konsooli teatab suur oranž ring tubast temperatuuri ning kolmel jalal hõljuva varjuki all sügavates aukudes asuvad näidikud on valgustatud meeldiva halli tooniga, mis loob iseäranis hämaras äärmiselt hubase tunde. Juba enne lisavarustusnimekirja kuuluvate alcantara-naha JA ruumilise riidega kaetud kena külgtuge pakkuvaid tõhusaid istmeid paneb sellele kõigele punkti paks rool, mille alaosa on trendikalt ning pooleldi praktiliselt lame.

Ka sõitma asudes ei lähe meel mustemaks. Võibolla on asi osalt ka sellest, et prooviauto on varustatud 120 hj 1,6-liitrise, mitte 1,1-liitrise 60-hobujõulise säästuagregaadiga, mis liigutab autot tõenäoliselt sama vilkalt kui 60 suuremat tõuku. Minusuurune maksiisik iseenda taga siin ei reisi, ent kolm paksu meest mahub masinasse lahedalt, kuna C3 kindalaegas oleks justkui lömmi taotud. Meenub Toyota iQ, kuhu mahub kolm Kalevipoega samuti tänu sellele, et nn. pardatšoki arvelt paikneb kõrvaistuja tavalisest kõvasti eespool. C3’l on see panipaik aga alles ning kõigele vaatamata päris avar.

Kohti, kuhu asju käest ära panna on autos veelgi piisavalt, uksetaskute kasutamist lõbustavad Matrixi mustriga kõlarikatted otse panipaiga kohal. Kohvitassi peab aga paraku kätte jätma või siis kaassõitjale ulatama, kuna klassikalisi topsihoidjaid pole autos isegi Exclusive varustuses ühtegi. Loodetavast ameeriklased seda lõiku ei loe, muidu lähevad päris pahuraks (õnneks nad peale ameerika keele ka muud ei mõista). Prantslane aga ju ei toimetagi oma autos mingi juraka Coca-Cola kanistriga. Kui tekib janu, rahuldatakse see kenasti spetsiaalses asutuses nagu näiteks kohvikus või siis isegi juba vinoteegis. Eestimaale kuluks võimalus kuuma kohvitopsi pärast auklikel linnatänavatel manööverdades mitte muretseda aga ära küll.

Pehme ja suhteliselt vaikse sõidu üldine iseloomujoon on mugavus, kui natuke liiga madalale paigutatud käigukang välja arvata. Kui hästi C3 teel püsib, taolise arktilise tuisutormiga välja selgitada võimalik ei olnud. Rohkem tuli võidelda lumevaaludega ning seada kiirusepiirik 70 km/h peale, et jalg kogemata liialt sügavale ei vajuks. Gaasipedaali all on kiiruse piiraja töö lõpetamiseks nupp, nii et kui ootamatult kiirendada tarvis, saab pedaali lihtsalt korraks põhja vajutada. Vaikne on sõit ka tagaistmel ning teemüra ega mootorit liialt kuulda pole.

Kahjuks oli kuulda vaid veidi üle 1000 km läbinud autos tervet hulka muid naginaid ja kolinaid, kui teekate vähegi mügarlikuks muutus. Ning kui peale seda seisma jääda ja autost välja astuda, tuli teinekord vasaku põlve juures olev plastkate õigesse asendisse tagasi lükata. Nii et see on siiski üks suur plastmassi paraad? Tegelikult mitte, või vähemalt on seda üritatud võimalikult hästi varjata. Omaette kena vaatepilt on armatuurlauda kattev kergelt siiruviirulise triipmustriga kate, mis loob koduse meeleolu nagu tapeet vanaema kaminatoa seinal.

Kahju, et ka Citroën C3 on saanud Peugeot’delt tuttava vana maki, mis töötab kenasti ning on rooli tagant mugavasti juhitav, ent paistab hoolikalt läikima löödud mustas keskkonsoolis küllaltki kohatuna silma nagu säästupirn lõkkes. Küllap on PSA selliseid lihtsalt väga palju tellinud ning neid tuleb jätkuvalt uutesse mudelitesse tiražeerida.

Makiga möödapanekust päästab aga üks kummaline nupp näidikuplokist paremal, mis mõjub esmapilgul seksika sünnimärgina näos. Seda punni pigistades ja keerates saab salongi juhtida valitud maitsega odööre, mis restoranist kaasa saadud küüslagu ja hanemaksapasteedi lõhnad summutaks. Kui midagi restost kaasa võetud, mahub see vabalt pakiruumi, kuni ära ei tuldud koos terve tooliga – lõpuks saab aga ka tagumised istmes loomulikult alla lasta. Pakiluugi avamiseks peab sõrmed suskama luugi serva palistava helkiva liistu alla, mis väga mugav pole.

Rõõmu ja mõnu pakub uus Citroën C3 värskele omanikule täpselt nagu värske armuke. Polegi vahet, et kõik ei ole perfektne. Kui inimesed pole täiuslikud, miks peaks siis autodki olema? Täiuslikumad kui inimesed? Kõlab kahtlaselt. C3 on nagu sümpaatne naine, kellega on alati soov koos aega veeta ning kellele on miskipärast tavaks maha kukkunud (või küljest ära tulnud) asju kükitades kätte tagasi ulatada.

Olgugi, et C3 koostekvaliteet lõpuni ei veennud, oli tahtmine sellega ikka ja jälle sõitma minna hoopis suurem kui näiteks ufoliku sisu ja sportliku vedrustusega Honda Civicuga, mis samal ajal hoovis seisis. Viimane lööb sul hambad välja, kui vaid temale sobivaid teekatteid ei vali, C3 aga lohistab oma uhke kleidi tantsiskledes üle kõigest, mis teele heidetud. Ning naeratab oma üle pea ulatava esiklaasi suurust naeratust, koos katuserulooga liikuvad üleelusuuruste kartulikrõpsude moodi plastist päikesesirmid põselohkudeks.

C3 tehnilise teabe ning hinnad leiad SIIT.

Üle saja autotesti leiad alati SIIT!

Jälgi EkspressAuto uudiseid ja artikleid ka Twitteris!