AJALUGU: Willys MB – Hummeri vanaisa
Tegelikult oli USA üks viimaseid riike, kus selline maastikuauto kasutusele võeti. Enamikul tema vastastest Teises maailmasõjas olid sama tüüpi sõidukid juba varem olemas. USA sõjaväes leidus sõja algul veel suur hulk Plekk-Liisusid ehk Fordi mudel T-sid, mida oli toodetud 1909. aastast saadik. Tolleaegsete staabiülemate seas oli suur hulk endiseid ratsaväelasi, kes arvasid, et spetsiaalsel maasturil pole mingit mõtet, sest hobune täidaks samu ülesandeid kiiremini ja odavamalt, kirjutab Tarkade Klubi.
Esimene ettekirjutuse väikeste mõõtmetega maastikumasina kohta andis USA armee välja 1940. aasta juulis. Seal kirjapandud nõudmiste kohaselt pidi uus sõiduk olema nelikveoga ning mahutama 3-4 sõdurit ja ühe raskekuulipilduja. Legendi kohaselt mõlkus ettekirjutuse koostajatel meeles midagi Volkswagen Kübelwageni sarnast, kuid enamiku ajaloolaste arvates oli tegelikuks eeskujuks märksa mugavam Itaalia staabiauto Fiat 508 C.M.
Uue auto saamiseks korraldati konkurss, millel osales kolm firmat: Ford, Willys Overland Company (praegu kuulub Daimler Chrysleri korporatsiooni koosseisu) ja American Bantam Car Company. Üllataval kombel õnnestus just viimasel (ja kõige väiksemal) firmal ainsana oma prototüüp nõutud ajaks valmis ehitada. Sama aasta septembris katsetati sõidukit, millel nimeks Bantam BRC (Bantam Reconnaissance Car), Marylandi osariigis asuval polügoonil.
Kui kapott ja selle all asuv mootor välja arvata, oli Bantami džiip tulevase Willyse maasturiga äravahetamiseni sarnane ja selles polnud ka midagi iseäralikku - konkurentidel oli võimalus BRC katsetusi pealt vaadata ning sõjaväelt saadi ka selle joonised. Kuigi katsetused kulgesid edukalt, telliti maastur hoopis Willyselt; Ford sai õiguse sama tüüpi litsentsi alusel toota.
Willyse mudel sai tähistuse MA ja Fordi oma GP (lühend «riiklikust tellimusest»). Ühe legendi kohaselt tuletati just viimasest hüüdnimi «džiip» (ingl jeep), aga on üsna kindel, et seda kasutati juba enne Teist maailmasõda, esialgu hoopis sõjaväe veoautode kohta. Esimene variant MA asendati juba enne USA sõttaastumist võimsama mootoriga mudeliga MB, mis oli seeriatootmiseks paremini kohaldatud. Ford laskis sama tüüpi välja GPW nime all.
Willys MB oli neljakohaline maastur, mille manuaalkäigukastil oli neli käiku (üks neist tagasikäik). Lahtivõetav kere ja istmeraamid olid valmistatud lehtterasest ning rooliratas plastist. Tuuleklaasi võis vajaduse korral alla lasta ja halva ilma puhuks oli olemas lõuendist katus. Kõik rattad olid varustatud lehtvedrudega ning hüdrauliliste piduritega; lisaks oli autol ka käsipidur. Uksed kui sellised puudusid, kuid need asendati lõuendist katetega, mille tegelikuks ülesandeks oli sõitja küünarnuki toetamine.
Relvastust tavaliselt ei paigaldatud, kuid mõned luurevariandid võisid kanda 7,62 mm või 12,7 mm kuulipildujat. Nii ameeriklased kui inglased nägid tükk aega vaeva, et džiibi baasil tankihävitajat ehitada. Sel juhul asendati üks iste 37 mm kahuriga, kuid kuigi edukad need katsed polnud. Ford tootis ka Willyse amfiibvarianti GPA, mis ebaõnnestus täielikult, sest kippus vähegi kõrgema lainetuse korral põhja minema. Sama kurb saatus oli Suurbritannias Morrise toodetud minidžiibil, mida kavatseti lennukilt langevarjuga alla heita.
Lisaks USA armeele kasutas džiipe ka enamik tema liitlasi ja paljudes riikides ilmusid selle tüübi alusel ehitatud kloonid, mis sarnanesid oma eeskujuga suuremal või vähemal määral. Nõukogude Liidus üritati esmalt kopeerida Bantam BRC-d, kuid see katse ebaõnnestus. Alates 1942. aastast tarniti venelastele üle 51 000 ehtsa džiibi, mille eeskujul valmis hiljem Gorki autotehases veidi nõrgema mootoriga GAZ-67B.
Teise maailmasõja ajal tootsid Willys ja Ford kokku 634 569 Willys MB-tüüpi džiipi ja paljud fännid peavad seda üheks kuulsamaks USA autoks Fordi mudel T järel. Suur hulk sõjaaegseid maastureid on veel tänapäevalgi sõidukorras.
Willys MB tehnilised andmed:
Tühimass: 1040 kg
Mõõtmed: 3,33 x 1,58 x 1,83 m
Telgede vahe: 2,03 m
Kliirens: 220 mm
Mootor: nelja silindriga vesijahutusega reasmootor Willys L134 Go Devil (60 hj, maht 2,2 l)
Kiirus: 104 km/h
Kütusekulu: 11-18 l/100 km
Sõidukaugus: kuni 475 km
Koormus: kuni 250 kg
Relvastus: üks Browningu kuulipilduja (7,62 mm)
Jälgi EkspressAuto uudiseid ja artikleid ka Twitteris!
