TEST: Kättemaksukontori uus ametiauto – Volkswageni imelõbus sõjapõrnikas!
Ning jääpurikad silma, sest tuisusele ja külmale ilmale vaatamata ei saanud ju jätta võimalust tolle ekstreemse aparaadi katust ning ka esiklaasi maha voltida, et tõelisi sõjaaegseid „mõnusid“ tunda. Tähelepanu oli selles garanteeritud sajaprotsendiliselt ning nina nokkimiseks asu ei antud – keegi tiirles pidevalt ümber tolle totralt toreda putuka. Või ilmus lihtsalt kusagilt maa alt terve kambaga välja ning asus küsimusi esitama.
Kodumaise detektiiviseriaali peaosalised painutavad end tulevases hooajas päris akrobaatlikult oma autosse. Kuna ukseava pole just suur ning see paikneb kere põhjast üsna kõrgel, on tunne, justkui astuks üle ääre vanni. Mis on omakorda kapi otsa tõstetud. „Salongi“ sisse pressimise järel on seal üpris ruumikas. Rooliratas on suur nagu Saturni ketas ning sunnib vähegi mugavama asendi leidmiseks jalad päris harki ajama. Mingeid turvavöid siin pole ja kohti on neljale inimesele – igaühele oma dermantiinist tool.
See kenas korras, väidetavalt koguni presentkatuseni välja originaalses seisus olev Kübelwagen kuulub ühele Eesti Põrnikaklubi tegelasele, kes selle Saksamaalt umbes 50.000.- krooniga siia hobiautoks tõi. Tehniliselt ongi see enamvähem VW Põrnikas, ka sel on neljasilindriline 1,5-liitrine bensiinimootor taga ning ka tagavedu. Kuhugi kinni see siiski ei jää, kuna on vaevalt 900 kg raskune ning seisab kitsastel jämeda mustri ning naeltega talvekummidel.
Mugavusvarustusest on olemas tuled, suunatuli ja õnneks ka salongi soojendus. Riidest katus autot täielikult ei sulge, lae ja uste vahele jääb pikk pilu. Nii tuleb hoolikalt vaadata, kuhu ja kauaks oma militaarputukas parkida, et keegi halb inimene plekkustest hõlpsalt eemalduvate kileakendega minema ei jalutaks. Sest varganäole järele jõuda küll mingit lootust pole: auto on küll väike, kiirust kogub aga ikka oma vanusele ja algsele funktsioonile kohaselt päris vaevaliselt.
Kapoti all mootorit pole, vaid seisab hoopis hulk autoomaniku matkavarustust telgist kalastustoolini. Sinna mahuvad ka need uste ülemised pooled, mida, kui auto oleks teie, võtaksite kindlasti võimalikult tihedasti küljest ära – lihtsalt nii äraütlemata lõbus on taoliselt ringi kärutada. Mootor teeb korralikult kuuldavat häält, rool on supersuur ja nõuab pidevat roolimist, sidur on pehme nagu puding, pidur töötab seevastu aga lülitina ning pakaseilmaga näeb tüüpiline foori taga seisma jäämine välja nagu efektne äkkpidurdus. Gaasist pole mõtet rääkida, kuna see peab niikuinii kogu aeg põhjas olema. Vähemalt täislastis ehk neljakesi sõites.
VW Kübelwagen ehk Type 82 oli tootmises ja tegev tegelikult II Maailmasõja ajal. Kättemaksukontori tujutõstev külalisesineja tuli tehasest välja aastatel 1969-1983 ning selle ehk Type 181 hüüdnimi oli muuhulgas lihtsalt ’Thing’ – Asi! Tõepoolest, kuidas taolist plekist kandilist kasti ikka iseloomustada? Kui keegi küsib, kas nägid, mis just mööda sõitis, siis pole ime, kui vastatakse, et nägin jah, see oli mingi... asi! Pole see asi ei ilus, hirmuäratav ega kole. Rohkem nagu atraktsioon – mänguasi! Seda sõjardite lelu toodeti Saksmaal oma 70 tuhande ringis ning Mehhikos veel paarkümmend tuhat peale.
Asi osutus populaarseks hobiautoks juba sünnist saati. Mehhiklastel oli sellega oma kehvadel mägiteedel praktiline liikuda, ameeriklased pidasid Asjast lugu liivaluidetel lõbusõitu tehes jne. Asja algne mõte oli aga täita aeg nn. Euroopa Jeep’i tulekuni. Viimane pidi olema vastus USA sõjaaegsele supervõimekale ja nüüdseks legendaarsele maasturile, ent mingit Euroopa Jeep’i lõpuks ei tulnud. Kõige lähedasem asi, mis sellele sündis, oligi see sama Asi, mille piltide vaatamine ajab siiamaani naeru näole.
Esimesed meetrid Asja roolis kulusid kabuhirmust värisedes. Siduriga probleeme polnud, ent pidur asus väga kentsakalt umbes pool meetrit põrandast kõrgemal, nii et sellele pihta saamiseks, liiati veel õige survega muljumiseks pidi olema tõeline orelimängija. Kui aga mõni kilomeeter tänavasõitu selja taga, esimesed kogemata tehtud äkkpidurdused üle elatud ning libisemisse sattumise punkt tunnetatud, ei ihanudki hing enam muud kui, katus maas, mööda linna teistele autojuhtidele pikka nina teha.
Vaid mõni üksik ei vilgutanud tuledega ega naernud mööda sõites lõbusalt ning päris mitu ekipaaži kutsus endaga peole. Õnneks jäid need kutsed avamata, kuna tolle Volkswageniga ringi hullamine oli juba iseenesest paras pidu. Kaasaegsete tehnikast ja turvavarustusest pungil igapäevaautode kõrval kulub aeg-ajalt marjaks ära kogemus ajast, mil kõik oli veel lihtne ja vahetu. Nii et kevade lähenedes tasub hakata aina aktiivsemalt kuulutusi lappama, et suveks midagi sellist, algauto sarnast, õuele kupatada. Lihtne Asi ei maksa ka palju, toob aga palju-palju rõõmu!
