Kui kõik oleksid maailma kõige mõistlikumad inimesed, liigutaks ringi vist küll vaid Volkswagen Golfide ja Kiadega, masu tingimustes vast koguni Chevrolet Cruze'ide või isegi Daciatega. Need kõik on väga head autod, mis paslikud igat masti ja tegu isikuile. Siiski sätendab tänavapilt äärmiselt kirevast autovalikust.

Minu esimene auto oli 1987. a. Ford Scorpio ning sellest töökindlamat sõiduvahendit pole minu garaaž enam näinudki, kui nüüd tagasi mõtlema hakata. Sellele järgnenud Jeep Grand Cherokee ilmutas üsna sagedasti kõikvõimalikke vigu ja kui ei ilmutanudki, siis õnnestus mul kindlasti ise sel midagi ebakompetentse maastikusõidu ajal tuksi keerata. Momendil seisab maja taga Alfa Romeo 166, mil tüüpiliselt elektriprobleemid, sellele eelnenud 156 küljest tuli ka tihti käepidemeid jms ära, rääkimata silladetailide kiirest kulumisest.

Minu autovalik pole seega olnud just eriti mõistlik. Samas olen tegasi vaadates siiski kõigi nende valikutega rahul, kuna kui masinad korras, oli nendega ikka väga lõbus sõita. Võimalusel soetaksin järgnevalt ikkagi Alfa Romeo või mõne hoopis ebapraktilise auto. Nähtavasti olen lihtsalt loll ja pime...

Räägi kommentaariumis, milliseid õppetunde oled ise oma autoajaloo vältel saanud. Kas oled ka üllatuste otsa sattunud või saab siiski öelda, et jämedalt võttes peavad kõik levinud margieelarvamused jms. paika?