Esmapilk: Uus Opel Meriva on parem kui Rolls-Royce!
Rolls-Royce Phantomit küll mõtet osta pole, vähemasti kõigi nende miljonite eest, mis see maksab, küll mitte. Merivas on kõik vajalik olemas ning palju mugavamas asendis, lihtsam ja inimlikum. Tõesti, ausõna! Pealegi puutusid Rolls-Royce’i külguksed avanedes ootamatul kombel omavahel veidi kokku, Merival on aga selle vältimiseks vähemalt sentimeeter vastavat vaheruumi, mis tõotab ka püsida tulevikus, kuna Opeli uksed pole valmistatud sõjasaagiks saadud punkrite betoonist nagu Rolls'i omad.
Nagu kõik ilmselt teavad, on uue põlvkonna Opel Meriva põhiliseks tõmbenumbriks selle tagumised külguksed. Need avanevad ebatraditsiooniliselt tahapoole ning neis on justkui efektitsev aknajoonejõnks. Lisaks sellele on Meriva peaaegu sama kena kui Insignia ja uus Astra, ent kõvasti praktilisem ja, ikka tänu neile ustele, ka palju erilisem.
Tunasuunas avanevail ustel on palju eeliseid. Esiteks on need väga lahedad. Teiseks on nii hoopis hõlpsam autosse istuda, kuna ei pea üle mööbli ronima, vaid saab tagumiku lihtsalt ukse vahelt otse diivanile toetada. Iseäranis erksalt joonistub see aspekt välja olukorras, kus keegi hull on oma auto teie Merivale liiga lähedale parkinud.
Kolmandaks on need uksed lihtsalt lahedad, eriti veel laste silmis. Neljandaks on niiviisi väga mugav paigaldada tagaistmele lastetooli või heita sinna spordikotti – ei pea ju üle ukse koogutama ja ümber selle käies ringe tegema. Tõsi, sama moodi saab talitada ka lükandukse puhul, ent viimase konstruktsioon on väga raske ning see nõuab sõiduki küljele koleda siini otsekui sõjaarmi lõikamist, mis ühele segmendiliidrile, nagu Meriva seda oma enam kui miljoni müüdud sõidukiga on, sugugi ei passi.
Ning viimaks on taolised tagamised külguksed lihtsalt lahedad, ägedad ning äärmiselt pidulikud. Neid kasutades väljub pere oma pereautost otsekui Kremli saali uhketest ustest ümmardajate ette vaibale pudenev Putin (või veelgi väiksem Medvejev). Kuna Meriva uksed avanevad nüüd lahku, ei saa tagaistmelt päikese kätte hüpanud mudilane kohe plehku pista, vaid jääb vanemate rõõmuks mugavalt lõksu.
Opel on valmistanud autosid 111 aastat ning ennegi taolisi uksi pakkunud. Selliseid oli kombeks pakkuda isegi klassikalistel autodel, kuni seesugused luugid 1968. a. Saksamaal eluohtlikena ära keelati. Näiteks on taolised kõigi Kadettide (ja esimese Moskvitši) eelkäija uksed, esindusliku Opel Kapitäni ja Admirali omad. Ning paljude teiste automarkide mudelite omad loomulikult ka.
Ja ka tänapäeval, nagu meile põhjaliku koolitusekskursiooni käigus Opeli muuseumi restaureerimisruumide alla jäävas parkimismajas näitlikult meenutati. 1960ndate keelu taga oli see, et uks paiskus iseeneslikult lahti. Selle taga oli omakorda autode ehitamine raamile, mistõttu kere tõesti paindus nii ulatuslikult, et link võis pesast välja kolksuda. Lahti paiskuvale uksele kippusid tollal veel turvavöödega kinnitamata reisijad instinktiivselt järgi hüppama, millest tulenevalt nimetatakse tunasuunas avanevaid uksi tänini ’suicide doors’ ehk enesetapuuksed.
Kuna lahendus on mugav ja efektne, on see kasutusel näiteks Mazda RX-8 juures: tagumised küljeuksed on kitsad ja avanevad vaid juhul kui esimesed on lahti. Mini Clubmanil on vaid üks tagumine küljeuksekene, mida samuti esiuks lukus hoiab. Tagumisse ritta pääsemist hõlbustab ette liikuv esiiste, ent ronimist on küllaga ja uks on vaid ühel pool, isegi parempoolse rooliga mudeleil.
Lõpuks käsutati meid ühe Londoni takso juurde, kus taolised uksed jällegi puhtalt mugavuse mõttes kasutusel. Kuna nendel taksoautodel taga pakiruumi pole, et salong avaram, on kohvrite paigaldamine mõeldud istujate ette põrandale. Iste ise on aga ukseavast nii kaugel, et sinna tuleb jõuda kägarkõnnis.
Umbes nii, kuigi mitte päris nii hull, on olukord ka Rolls-Royce Phantomis. Ka seal, luksuslimusiinide lipulaevas, istuvad austatud kodanikud tagareas, mis ukseavast ahtri pool. Nii on neil rohkem jalaruumi ning nende õrn pea jääb suure C-piilari taha diskreetselt peitu. Esmakordselt elus sain ka mina tunda, mis tunne on Phantomis troonida. Tunne, peab vaatamata ülimalt pehmele põrandavaibale ütlema, oli üsna kahtlane. Jah, salongis on vaikne ja puit, nahk ning metall on kõik puit, nahk ja metall; iga element on üledimensioneeritud, otse jurakas nagu Phatom ise, üldmulje jäi aga nõrgaks. Kirsi eemaldas tordilt viis, kuidas sinna tagaistmele pääseb – harjutamata igal juhul üpris ebaväärikalt.
Milline siiras rõõm oli aga kogeda, et Opel Meriva teine põlvkond on taolise šeikidele mõeldud masina seisuseprobleemidest prii! Merivas on lisaks sisenemise hõlpsusele oluline ka avar väljavaade, mitte soov end kiivalt lahmaka piilari taha varjata. Sellest ka too edev nurk küljejoones, mis annab 5 cm klaasipinda lisaks.
Juba esimeselt Merivalt alguse saanud FlexBase süsteem annab võimaluse kahte äärmist tagumist istet diagonaalis veidi tahapoole ja keskele liigutada, mis tekitab juba Phantomiga võrreldava avaruse ja ruumi jalgadele ning küünarnukkidele. Eriti laste gabariite arvestades.
Paindlikkusele viitav sõna ’flex’ on Meriva lemmikfraas. Meriva võiks seda tüdimuseni pasundada, kui see vaid kõneleda oskaks. Tehniliselt toetub auto Zafira platvormile ning on interjöörilt sarnane Insigniale ja Astrale. Viimaselt on Merivasse jõudnud näiteks FlexFix, mis kujutab endast põhimõtteliselt suurt konstruktoriga täidetud sahtlit, mis jookseb auto tagant numbrimärgi alt välja. See on mõeldud konstrueerimise ja dekonstrueerimise huvilistele jalgratturitele. Kui FlexFixi lõpuks valmis ehitada viitsite, saab sinna kinnitada kaks jalgratast.
Lõpetuseks leiab Meriva üpris kenast salongist, mis meenutab nuppudelt, valitsatelt ning Insignia, Astra ja Meriva enda külgedelt tuntud L-kujuliste bumerang-elementide teemalt kõiki tulevasi Opeleid, veel ühe Flex-süsteemi: esiistmete vahel olevad metallist reelingud. Esmapilgul robustsete ja terava sisuga sangade mõte on pakkuda võimalust paigutada käetugi, riiul, laegas või topsihoidja ükskõik millisesse paika auto keskosas. Vaevalt, et keegi nendega väga mängima hakkab, vaid paigutab kõik vajaliku õige pea jäädavalt kõige sobivamasse asendisse. Reelingute vahel on sügav avaus, kuhu mahub käekott ja sülearvuti-suurune portfell.
Miks keegi teine pole siiski läinud tunasuunas avanevate tagumiste külguste teele? Ehk pole nad lihtsalt julgenud, sest kuigi segmendi edukaim, on taoline cool otsus Meriva arendajailt Rasvase Rinnaga Hundi iga-aastast vimplit väärt. See on ju ikkagi päris ekstsentriline lahendus! Tänu kandekerele ei paindu tänapäeva autod enam nii, et uksed ise sõidutuulde lahti virutuksid. Kui kiirus enam kui 4 km/h, on uksed täiendava turvameetmena automaatselt lukus. Kui kiirus langeb alla selle, süttib salongis käepidemetes roheline tuluke. Kui laps selle juurde aga oma käekese viib, alles siis teeb kompaktse autokese juhtaju tagumised uksed lukust lahti.
Kuna tegemist oli nn. staatilise esitlusüritusega, sai näha vaid eelseeria mudeleid ja prototüüpe – sh. juba 2005. aastast pärit vana Meriva asümmeetriliste küljeustega autot, mida kasutati kliendiuuringuteks. Ning millega „mängides“ veenduti, et taoliste uste kasutamine ja niimoodi auto tagaistmele sisenemine on intuitiivsem.
Midagi negatiivset on uue Opel Meriva kohta esialgu keeruline öelda. Ergonoomika, varustuse ja tõenäoliselt ka hinna osas millestki kinni hakata pole. Välimus on uute Opelite foonil ootuspäraselt kena, kuigi leidub kindlasti rahvast, kellele see ei meeldi või on endiselt liialt igav ja silutud muna kujuga. Auto esmaesitlus leiab aset märtsi alguses Genfi autoshowl. Kui Meriva II kunagi Eestisse jõuab, toob EkspressAuto sellega sõitmisest tekkivad tunded kindlasti teieni, nii et püsige kanalil!
