Üllatus: imetajad tulid Madagaskarile parvega
Nimelt triivisid kattaleemurid, lendkoerad ja muud sel India ookeani saarel elutsevad imetajad sinna looduslikel parvedel. Mudel toetab 70 aasta eest püstitatud teooriat, mille kohaselt Aafrika edelapiirkonna mandri-imetajad “parvetasid” saarele tormiga merre paisatud suurtel puunottidel või triivivatel taimevaipadel, vahendab National Geographic.
Iidsed parvepõgenikud kandusid Madagaskarile ookeanihoovustega, mis loksutasid neid mitu nädalat avamerel, kuni viimaks randa kandsid, järeldub mudelist.
Geneetiliste ja ökosüsteemsete tõendite najal tundub see teooria loogilisem kui alternatiiv, mille kohaselt saabusid imetajad Madagaskarile mööda maismaaühendust, mis mandrite triivi käigus hiljem hävis.
Parveteooria üks nõrk koht oli asjaolu, et Madagaskarit ümbritsevad ookeanihoovused ja piirkonnas valitsevad tuuled liiguvad tänapäeval läänest itta — see tähendab, mitte saare poole, vaid sellest eemale.
Seni peamiselt globaalsoojenemise uurimiseks rakendatud arvutisimulatsioonide alusel arvavad teadlased nüüd, et 50 miljoni aastat tagasi võisid hoovused Madagaskarile triivimiseks soodsamad olla.
“Bioloogidel on kogu aeg õigus olnud,” nendib töörühma liige, Indianas tegutseva Purdue’ ülikooli paleoklimatoloog Matthew Huber.
Maasilla-teooria nõrgaks kohaks on asjaolu, et tänapäeval elab Madagaskaril vaid neli peamist rühma imetajaid. Need loomad on kauges suguluses mandri-Aafrika imetajatega ning suhteliselt väiksekasvulised.
“Kui Aafrika ja Madagaskari vahel oli maismaaühendus, miks siis ei siirdunud saarele suured imetajad nagu elevandid ja lõvid?” küsib Huber.
Peale selle näitavad geneetilised asitõendid, et Madagaskari imetajad saabusid saarele diskreetsete lainetena, mille vahel oli mitu miljonit aastat.
Leemurite migratsioon algas umbes 50 miljoni aasta eest. Sellele järgnesid siililaadsed tenrekid, seejärel mangustilaadsed kiskjad nagu fossa, ja viimaks, 24 miljonit aastat tagasi, närilised.
Kuna parveteooria klapib bioloogiliste tõenditega, tahtsid Huber ja tema kaasautor Jason Ali Hongkongi ülikoolist välja uurida, kas saart ümbritsevad hoovused on võinud aja jooksul muutuda.
Tegelikult asusid nii Aafrika manner kui Madagaskari saar 50 miljoni aasta eest mandrite triivi tõttu oma praegusest asukohast umbes 1600 kilomeetrit lõuna pool, märgivad uurijad eile ajakirja Nature veebiversioonis ilmunud artiklis.
Huber ja Ali avastasid pärast muistsel Maal valitsenud ookeani- ja atmosfääriandmete kaasaegsetesse kliimamudelitesse sisestamist, et kaht maamassiivi ümbritsenud ookeanihoovused voolasidki omal ajal ida poole, suunaga Madagaskarile.
Huberi arvutuste kohaselt võis 430-kilomeetrine ookeanireis hoovuste tippkiiruse perioodidel aega võtta umbes kolm nädalat.
“Simulatsioon annab mõista, et taolised ülikiired hoovused ilmnesid väga harva, võib-olla ühe kuu vältel sajandis,” osutab Huber. Looduslikult passiivse ainevahetusega väikeimetajad võisid toidu ja veeta mitu nädalat elus püsida, oletavad Huber ja Ali.
Uus arvutisimulatsioon võib aidata lahendada ka muid bioloogilisi mõistatusi. “Vaatame, kas meil õnnestub välja selgitada, kuidas pärdikud Lõuna-Ameerikasse sattusid. Paleontoloogide väidetel jõudsid need loomad sinna millalgi eotseeni ajastikus — 55,8 kuni 33,9 miljonit aastat tagasi —, mil Lõuna-Ameerika polnud üldse mitte millegagi ühenduses,” ütleb Huber. “Nood pärdikud pidid saabuma parvega Aafrikast.”
