Marsilt avastati kuni 20 km laiused ürgjärved
Satelliitfotode täppisanalüüs paljastas Marsi ekvaatoril kuni 20 km laiused järved — sarnased neile, mida võib leida Alaskas ja Siberis, vahendab The Daily Telegraph.
Mis veelgi olulisem, neid järvi ühendasid väikesed kanalid ja jõed, andes mõista, et kunagi oli aeg, mil sealne vesi liikus, mis omakorda tähendab, et too keskkond võis sobida mikroobsetele eluvormidele, kinnitasid Imperial College Londoni teadlased.
Varem uskusid teadlased, et nood järved ei kujuta endast muud kui lihtsalt jääd, seisis ajakirjas Geology avaldatud artiklis.
Järvede vanuseks on hinnatud kolm miljardit aastat ning tõenäoliselt tekkisid need varem kuivaks ja kõrbetaoliseks peetud ekvatoriaalpiirkonnas aset leidnud vulkaanilise tegevuse käigus.
Imperial College Londoni teadusuurija Sanjeev Gupta sõnul heidab avastus uut valgust meie arusaamisele elust Marsil.
“Neis järvedes võis osa elusorganisme ellu jääda; me räägime muidugi mikroobsest elust,” ütleb ta. “Kuid igatahes on need järved kohad, kust oleks mõtet elu otsida.”
Praegu on järved kuivad, kuid nende tekitatud lohud ja õnarused Marsi pinnal on alles, märgib Gupta.
Jõed ja lisajõekesed, mida satelliitfotodel näha võib, on Gupta sõnul tähtsaks märgiks sellest, et elu planeedil võib olla võimalik.
“Me olime avastanud nood lohud, mis võisid olla järved, kuid võisid sama hästi sisaldada jääd, mis sulamisel kohe gaasiliseks muutus, ent järvi omavahel ühendavad kanalid tõestavad, et vesi pidi seal esinema vedelal kujul.”
Varem on uurijad oletanud, et Marsil võis leiduda vett — ja seega ka elu — 3,8 kuni neli miljardit aastat tagasi.
Nüüdsed avastused avavad aga pärast sealse elu võimalikkuse tõestamist pikema perioodi vältel täiesti uue uuringute valdkonna.
Imperial College’i uurijad kasutasid järvede analüüsimiseks orbitaalsondiga Mars Reconnaissance Orbiter kogutud kaadreid.
Nüüd kavatsevad teadlased keskenduda oma uurimistöös teistele Marsi ekvaatoril leiduvatele piirkondadele, et selgitada välja, kui laialt taolised järved levinud olid ja kas need võisid kogu ulatuses eluks kõlbulikud olla.
