„Kui Jaan Sootak julges kirjutada narkootikumide tarbimise dekriminaliseerimisest, siis tõusis meil ilmatu kära selle asemel, et probleem kui niisugune esmalt defineerida," ütleb Villems intervjuus Eesti Päevalehele.

„Jutt ei ole sellest, et me ei peaks ekstsesside vastu võitlema, kuid olukorras, kus 40% noortest inimestest on tõmmanud marihuaanat ja seega pannud toime kriminaalkuriteo, mille eest neid ei tohiks võtta armeesse, nad ei tohiks eales kandideerida valimistel jne, siis see ju lihtsalt ei toimi, ei ole probleemi lahendus. Moraal on siin pigem vastupidine: on amoraalne hoida sedavõrd karjuvat lõhet tegelikkuse ja seaduste vahel." 

Villemsi sõnul peaks kaubitsemine jääma ühemõtteliselt karistatavaks, kuid suhtumist sõltlusse tuleb kardinaalselt muuta.

Akadeemik osutab, et kaugelt pikema perioodi oma eksistentsist on inimkond saatnud mööda ilma moodsa kriminaalkoodeksita.  

„Ajaloost on teada, et Mehhikos  läksid mõned suguharud kord aastas nädalaks hallutsinogeene sisaldavate kaktuste kasvupiirkonda, panid pidu ja lahkusid. Teada on ka Dionysose pidustused Kreekas. Selliseid, ühiskonna poolt loodud ja kontrollitud auru väljalaskmise näiteid on ajaloos palju, ilmselt on see olnud liigile odavam kui ohjeldamine."

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena