Top 10 alternatiivi bensiinile, vändast tuumaautoni

Tüütu jutt naftasaaduste lõppemisest ja vastutustundetust tarbimisest paneb mõtlema, millised siis on olnud inimkonna katsed jala käimise asemel midagi muu välja pakkuda. Alternatiive on päris palju ja elektriauto ning vesinik on neist vaid mõned üksikud.

Juba 1769. a. nägi ilmavalgust boileri ja kahesilindrilise mootoriga kolmerattaline aurumasin Cugnot. Ideeprojekt käitus tõelise eksperimentaalsõidukina. Selle tippkiirus oli 3,5 km/h ning iga kümne minuti pärast tuli masin seisma jätta, vahendab CAR. Aga ots oli liikumiseks lahti tehtud ja aurumasinatega varustatud autosid üritatakse senimaani arendada.

Absurdi valdkonnast meenub filmi „Tagasi tulevikku" peategelane, dr. Brown'i 1985. a. DeLorean, mis liikus küll bensiinimootori abil, ent ajas rändamiseks oli nõus igasugust prahti neelama. See paneb mõtlema, et sõidukite asemel võiks juba tõesti sündida seadmed, mis materjali lihtsalt, ilma maanteid füüsiliselt läbimata ühest kohast teise üle kanda suudavad.

1963. a. esitles Chrysler efektset gaasiturbiiniga varustatud mudelit, mis sõitis kõiksuguse vedelikuga. Mehhiko president olevat selles liikumiseks isegi tekiilat põletada saanud. Chrysler erines analoogsetest eellastest selle poolest, et ehitas valmis koguni 55 taolist autot ning andis need 203 kodaniku kätte kolmeks kuuks testida, kus masinad end liiga vähe ei õigustanudki.

Elektrilise Smarti eelkäijana näiv imepisike 1967. a. Ford Comuta arendas kiirust kuni 60 km/h ning selle sõiduulatuseks oli tänapäevalgi arvestatav 100 km. Toona plaanis Ford täiselektrilise mudeli tuua turule juba 1977. aastal, ent teeb seda nüüd alles 2012, nagu enamik teisigi autotootjaid.

1900. a. Lohner-Porsche on tõeliselt võimas Cayenne'i eellane. Ainuüksi selle nelikveolise auto akud kaalusid juba 1,8 tonni. Elektrimootor paiknes igas rattas eraldi ning tegemist oli hübriidiga, mille akude tühjenemisel lülitati sõiduulatuse pikendamiseks sisse generaatorina töötav sisepõlemismootor.

Viis aastat tagasi muutis üks härra Christopher Maltin oma Mercedes-Benz Vito biometaani tarbivaks mikrobussiks. Seda ainet saab aga kõigest biolagunevast, iseäranis väljaheidetest, kust seda kõvasti õhkub. Ka sellisel viisil energiaprobleemi lahendamine on tänaseni väga aktuaalne.

1976. aastast pärineb sümpaatne neljarattaline neljakohaline väntadega sõiduk, millest ehitati isegi maastikuversioone. Siin vastutab rooli keeramise eest endiselt üks isik, ent kõik reisijad panustavad väändemomendi loomisesse. Taolisi on kasutusel turistidele mõeldud huvisõidukitena kõikjal maailmas.

1985. aastast meenub üks kena kolmerattaline elektriauto nimega Sinclair C5, mis kukkus äriprojektina küll läbi, ent näib tänini sümpaatselt futuristlik välja. Tippkiirust masinal paraku eriti polnud, see jäi umbes 50 km/h piiresse.

Ford Nucleon on 1958. a. valminud tuumaenergial liikuv auto, mis näeb välja nagu kastiga superkupee või kiirkaater. Kaheukselise fantaasiamasina iseloomulikuks elemendiks on ka tohutu distants auto esiotsa ja esimese telje vahel.

Viimaseks tuleb mainida ka kuuma energiaallikat nimega päike, millest räägitakse alatasa kui kõige alakasutatumast alternatiivist energia otsinguil üldse. General Motorsi Sunraycer aastast 1987 on vaid üks tänaseks päris populaarseks saanud päikeseenergiaautodest, mille võiduajamistele on isegi oma sarjad olemas.

Eks aeg näitab, milline neist peale jääb, ent kõige kiiremini tuuakse turule küll elektriautod. Neid on võimalik otse kauplusest ja otse korralikelt suurtootjatelt erinevas valikus soetada kindlasti juba 2011. aastal, mis esimesed seeriamudelid turule paisatakse. Küllap läheb veel dekaad, mil elektrisõidukid end tõestavad (või siis läbi kukuvad). Talvise pakase valguses huvitab põhjamaalasi kindlasti probleem, kuidas tagada akudes oleva energia säilimine ka ohtratel miinuskraadidel.