Test: Toyota Verso on seitsmekohaline rahusti
Ühelt poolt on Verso disain lihtne ja kiretu, sel puuduvad detailid ja kiiksud. Teisalt on siin iga element väga suur ja sellest ka esialgne kõleduse mulje. Nii suured küljeuksed kuuluvad pigem tööstushoonetele kui pereautodele. Üledimensioneeritud on ka esituled, mis peaks muutma auto muljet stafaaži ehk tegeliku suuruse võrdlust pakkuva inimese pildilt puudumisega kokkuvõttes väiksemaks.
Kõrge vööjoon on tänapäevase turvalisuse mõttes tarvilik ning jätkab lõbusa paksu teemat, kel viigipüksid traksidega nabani sikutatud. Tagareas istujatel on ruumi küllaga, ent välise disaini, tolle üles pöörava aknajoone tõttu pääseb valgus selle „liiglihani" läbi väheldaste kolmnurksete illuminaatorite. Kuigi ruumi on, tekib kohati ärev kidnäpatu tunne või nagu istuks tõesti kellegi tagumikus. Ka klaasist katuse valgusküllane mõju sinna kolmandale rõdule ei ulatu.
Muutunud konfiguratsiooniga armatuurlaud ja keskkonsool on funktsionaalsed ja ülevaatlikud, kuigi mõnele võib meelehärmi valmistada näidikute kolimine toa keskele. Üldmuljes domineerib tühjade pindade mulje. Uste sisemised käepidemed mõjuvad salongi disaini üleüldises rahus vaata et radikaalselt. Mõnele paistavad need obstsöönsetena, tegelikult meenutavad aga peene disainiga akutrelle ulmefilmist või pisikesi kosmosesüstikuid. Samasugused lingid on kasutuseks ka näiteks Toyota iQ'l. Ja panipaikadest puudust pole.
Konkurentsitult kõige lõbusam ja väga mugav ning nutikas element on ka Verso varustusse jõudnud tagurduskaamera ekraan, mis asub otse tahavaatepeeglis. Nii ei pea pilk manööverdamisel pidevalt keskkonsoolis oleva teleka ja mööda tuba laiali paiknevate peeglite vahel rändama. Pealegi tekitab too kalasilm tahavaatepeeglis palju elevust kaassõitjates ning ei lähe kaua aega, mil lapsed sinna nägusid tegema hakkavad ja auto ümbrus taas naerust rõkkab.
Versole see kõik meeldib, ta laseb end kuuenurgast sikutada ja enda peal ronida, kaotamata täiskasvanulikku kontrolli olukorra üle. Kõlab selle tunnuslausegi eesti keeles tabavalt: „Ruum jääda iseendaks". Ütlematagi selge, et uue Verso mootorid on eelkäiatest ökonoomsemad ja puhtamad ning selle turvalisusele pole midagi ette heita. Sõbraliku paksukese olek on ehk ühele pereautole kõige kohasem, sest miks peakski taolise klassi masin kihutama juhti agressiivsusele ja kiirustamsele. Pereauto peabki mõjuma sellise rahustina nagu uus Verso-mammut, kelle kostüümis palju taskuid/panipaiku, pealtnäha aga lihtsalt suur ja sile.
