Test: A5 Sportback sulatab ka kõige kalgima südame
Kui teistele Audidele koopiapaberite planeedilt seletust otsida mõtet pole, siis A4 ja A5 suhte avab see suurepäraselt. Kui erakordne R8 kõrvale jätta, on minu meelest terve Audide mudelivalik professionaalsuse musternäide ja sellega seoses ka väga igav ja ühetaoline. Kuni tuli A5. Seda Audit tänaval möödumas märgates olen nõus korra seismagi jääma ja au andma, noogutades selle küljelaine kulgemist järgi aimates rahulolevalt, et jah, Jumal on siiski olemas. Ja ta pole mitte minimalismiihar arhitekt või arveametnik, vaid ikka tõeline looja.
A5 looja on 1990ndail Alfa Romeotele uue emotsiooni voolinud, tänane VW Grupi peadisainer Walter de Silva, kelle käe all valmis viimati VW Polo ja on tulemas pilusilmne ning siresäärne Golf VII. A5 kohta on ta ka ise rahuolevalt maininud, et see on absoluutselt kindlasti tema leemik Audi. Ta on rahul sellega, kuidas ta suutis margi kaine perfektsionismi säilitada ja tuua sellesse vaimu ka midagi inimlikku, klassikaliselt sümpaatseid liikumisi.
A5 oli ka mulle tõeline kergendus. Ometi hakkas Audi hinnaline ampluaa mingit peenemat sisu omama. Ent A5 on siiski kaheukseline kupee, mille tagaistmega pole midagi peale hakata. See on puhtalt poosetamiseks või pidevaks kiireks ja sportlikuks sõiduks mõeldud varjatult efektne pill, mille klaviatuuril annab Eesti teedel mängida vaid koerapolkat. Pole siin ei kiirteid ega ringradu, nii et A5 soetamine näis rohkem enese kiusamise ja mõnitamise kui premeerimise ja hellitamisena.
Kurb tõsiasi tõukas mõtted taas kibestunud irisemise radadele, ent juba teel sinna hakkas vastupandamatult pilku püüdma veel teinegi A5 - viieukseline Sportback. Kui sportselga võiks ette kujutada musklis ja rühikana, siis A5 Sportbacki turi viitab pigem hiilimisele ja varitsemisele ning muudab terve auto otsekui mingiks salapäraseks kaslaseks. See on nagu A5' võrku langenud A4, mis on võrgutamise ohvrina kaotanud oma jäigad jooned, ukseklaaside ontlikud raamid ning avanud end koos aknaga tõusva tagaluugiga ka uutele ja praktilistele naudingutele, muutumata A4 Avanti moodi ülemäära agaraks universaaliks.
Inimene, kellele Audid reeglina ei meeldi, pole mitte sunnitud enesele tunnistama, vaid tunnistab rõõmuga, et see Audi - A5 Sportback - on lihtsalt suurepärane. Enam ei näi Audi ülemakstud luksusautona kellelegi, kuna siin juba on, mida vaadata ja nautida. Kõleda minimalismi selga on siginenud kaalutletud elegantsi ja džentelmenlikkust. Salongis ei häiri enam mitte miski. Mis siis, et teistel Audidel on täpselt samasugune keskkonsool, varustus ning nupustik. Just A5 Sportbackis tunnevad need enda kõige paremini.
Tõsi, kupeeliku ebamugavust on siia kübeke jäänud. Auto küljejoon on kõrge ning salongis ka tänu šikile mustale šamsisarnasele laeviimistlusele veidi pime, ka manööverdamisel tuleb olla tähelepanelik. Kõigega harjub aga õige pea ning kui keegi ju näiteks mõnd koomilist superautot suurepäraselt külgboksi parkida suudab, kinnitab see lihtsalt inimese võluvat virtuoossust.
Auto külje lainesse löömisest on kujunemas üks trende nagu taoline autoklass ehk kupeemuljega sedaan ise seda on. Uuemal ajal sai see lugu alguse Mercedes-Benz CLSiga, mis on äärmiselt kena, ent selle majesteetlikkus ja salongivormide kreemikooklikkus võib mõnda peletada. Muidu on see kiire, mugav ja ruumikas. A5 Sportbacki tagaistmel on ruumi ka 190 cm pikale atleedile, ent mitte kauaks. Veidi lühem ja kiitsakam tunneb end seal suurepäraselt. S-Lina esiistmed on ühed autotööstuse parimad ning istuvad ümber nii suurele kui väikesele.
Lainelise küljejoonega eksperimenteerides on viimasel ajal enam alt läinud Bentley uus limusiin Mulsanne ja Infiniti M-seeria. Esimesel näib olevat justkui mingi reuma või seljavalu, mida tuleb kergelt küüru tõmbumise ja tagajalgade järgi vedamisega varjata. Infiniti M37 ja M56 küljeplekkide lainetus on aga nii võimas, et seda vaadates võib merehaigeks jääda.
Audi A5 Sportbacki joon on kõver täpselt piisavalt. Oleks seal liikumist rohkem, mõjuks see läägelt; vähem, poleks sel mõtet ning kogu pingutus jääks arusaamatuks. Sellise kõvera väljatimmimiseks oligi tarvis de Silva sugust arrogantset esteeti. Lisaks küljejoonele, on kumeraid liikumisi Sportbacki skulpturaalsel kehal veel küllaga. Nende leidmiseks tuleb auto ümber rahulikult ringi käia, sest erinevalt tava-Audidest, on siin avastamisrõõmu küllaga.
Prooviauto valge kuub kattis hõbedaselt helkivast start-stop-mündist käivitatavat 2-liitrist TFSI 180 hj mootorit, nelikvedu ja ülikiire 7-käiguline S tronic automaatkasti, mida reklaamitakse kui parimat jõudluse ja ökonoomsuse kombinatsiooni ja nii võib öelda küll. 265 hj 3,2 V6 toob aga kindlasti kuuldavale paremat heli. Miskipärast oli sel 2.0 masinal küll kaks väljalasketoru, ent need olid plekist, uhke kroomiga viimistlemata ja paistsid Sportbacki muus osas piduliku rüü alt välja nagu pesemata varbad.
A5 Sportbackiga sõit on alati sportlik, kuna selline on juba masina vedrustus. Lohutuseks võib öelda, et niikuinii sõidate sellega enamasti üksi ja siis ongi taolist vahetust tarvis. Sõidutunde ja -mugavuse varieerimiseks soovitan kindlasti varuda vahendeid ka Audi drive select funktsiooni tellimiseks, mis võimaldab muuta vedrustust ja roolitundlikkust dünaamilisest mugavaimani. Praktiline pakiruum mahutab 480 liitrit ning paisub pea kuupmeetrini, kui tagaistmed alla lasta. Seda võiks aga saada teha linnamaasturitel leiduvate hoobade abil otse pakiruumist endast, et ei peaks akrobaadi kombel mööda tagadiivanit ringi ronima ja vastavaid linke otsima.
Iluduse hinnad algavad 542.500.- kroonist ja minul on näiteks juba 2500.- krooni pangaarvel olemas! Audi A5 Sportback võib jääda enamikule küll kättesaamatuks, ent see ei solva, vaid tekitab alati meeldivaid hingevärinaid. A4 sedaan on selge raiskamine, A5 edvistamine. Sportback elab aga hoopis teises maailmas, autolegendide ja superautode omas.
Tervet galeriid näed autost SIIN.