Maiad: aastal 2012 ei tule mingit maailmalõppu!
Guatemala auväärne maia-indiaanlane Apolinario Chile Pixtun rõhutab, et mingit maailmalõppu 2012. aasta 21. detsembril ei tule. “Naasin mullu Inglismaalt ja, ma ütlen teile, mind tüüdati selle jamaga päris ära.” Ning ega tal kergemaks ei lähe. Novembris esilinastub kinodes Hollwoodi mängufilm 2012, kus näidatakse maavärinaid, meteoorisadusid ja tsunamit, mis paiskab Valge Maja pihta lennukiemalaeva, vahendab AP.
Cornelli ülikooli teadur Ann Martin, kes haldab astronoomiateemalist küsimuste-vastuste-veebilehte ”Curious? Ask an Astronomer”, kinnitab, et rahvas on hirmul.
“Juba see on halb, et saame e-kirju neljanda klassi õpilastelt, kes ütlevad, et nad on liiga noored, et surra,” nendib Martin. “Meie poole pöördus kahe väikese lapse ema, kes kartis, et ei näe nende jõudmist täiskasvanuikka.”
2012. aasta 21. detsembril saab läbi üks maiade jaoks märgiline periood, ning entusiastid on leidnud terve hulga astronoomilisi joondumisi, mis nende sõnul 2012. aastaga kattuvad, nende hulgas ühe sellise, mis toimub vaid korra iga 25 800 aasta tagant.
Enamik arheolooge, astronoome ja maiasid usub siiski, et ainus “meteoorisadu”, mis Maad lähitulevikus tabab, on kombinatsioon new-age-filosoofiast, pop-astronoomiast, internetis levivatest viimsepäeva-kuulujuttudest ja spetsiaalsetest teleprogrammidest nagu telekanali History Channel saade, kus segati kokku Nostradamuse ja maiade “ennustused” ja küsiti retooriliselt: “Kas 2012 on aasta, mil kosmiline kell lõplikult maha käib, jätmata meile ühtegi päeva või terakestki lootust?”
See kõik kõlab üsna sarnaselt möödunud kümnendite viimsepäeva-stsenaariumeile: 1987. aastal toimuma pidanud Harmoonilisele Konvergentsile, Jupiteri Efektile või “Planeet X”-ile. Käesoleval teoorial on aga vähemalt mingisugusedki arheoloogilised alused.
Üks selline kannab nime Kuues Mälestusmärk. 1960. aastatel Mehhiko lõunaosas maantee-ehituse käigus vähetuntud varemest leitud kivitahvel oleks teadusele peaaegu kaduma läinud: osa väljakaevamiste alast kaeti asfaldiga ning osa tahvlist pandi lihtlabaselt pihta.
Tahvel on ainulaadne sellepärast, et järelejäänud osad kannavad aastaarvu 2012 ekvivalenti. Kirjutis kirjeldab midagi, mis 2012. aastal juhtuma peaks. Sündmustesse on segatud maiade salapärane jumal Bolon Yokte, keda seostatakse nii sõja kui loomistööga. Kulumine ja kivisse tekkinud pragu muudavad kirjalõigu lõpuosa aga praktiliselt loetamatuks.
Mehhiko riikliku autonoomse ülikooli arheoloog Guillermo Bernal on enda väitel lugenud mahakulunud tähemärkidest välja sõnumi: “Ta laskub taevast alla.”
Võib tunduda kõhedusttekitav, kuid Bernal märgib, et maiade asulate väljakaevamistelt on leitud muidki kirjutisi, mis puudutavad 2012. aastast märksa hilisemaid perioode — näiteks umbkaudu aastat 4772.
Igatahes on põuast laastatud Yucatani poolsaarel elutsevatel maiadel suuremaid muresid kui 2012. aasta.
“Kui ma küsiksin maiakeelsete kogukondade elanikelt, mis juhtub aastal 2012, poleks neil õrna aimugi,” kinnitab Yucatanil tegutsev maiast arheoloog Jose Huchim. “Maailm lõppeb? Nad ei usuks seda. Meil on siin tõelisi probleemegi, nagu näiteks sademete puudumine.”
Maiade tsivilisatsioon, mille hiilgeaeg jäi vahemikku 300 kuni 900 pKr, oli astronoomias väga osav. Maiade pikkarvestuse-kalender algab aastal 3114 eKr; selles on umbkaudselt määratletud 394 aasta pikkused perioodid, nn baktunid. 13 oli maiadele tähendusrikas ja püha arv, ning 13. baktun lõppeb 2012. aasta 21. detsembri paiku.
“Tegemist on erilise loomistähtpäevaga,” selgitab Texase ülikooli maiade raidkirjade spetsialist David Stuart. “Maiad pole kunagi öelnud, et maailm lõppeb. Nad pole kunagi öelnud, et tingimata peaks midagi halba juhtuma. Lihtsalt, see tulevikus aset leidev tähtpäev on Kuuendale Mälestusmärgile kirja pandud.”
Bernal leiab, et maailmalõpp on “väga läänelik, väga kristlik” kontseptsioon, mis on maiadele külge poogitud tõenäoliselt sellepärast, et läänemaailma müüdid on end ammendanud. Oleks tegu lihtsalt mütoloogiaga, võiks selle ehk tähelepanuta jätta.
Mõned aga usuvad, et maiad teadsid veel üht saladust: et Maa telg loperdab, muutes igal aastal veidi tähtede näilist paigutust taevavõlvil. Kord iga 25 800 aasta tagant talvisel pööripäeval — kui Päike asub silmapiiril kõige madalamas punktis — satub Päike meie Linnutee galaktika tuumaga ühele joonele.
See juhtub 2012. aasta 21. detsembril, mil jääb mulje, et Päike tõuseb samast punktist, kus galaktika ere kese loojub. Veel üks kõhedusttekitav kokkusattumus?
“Ma tahaksin sellise jutu rääkijatelt küsida üht asja: ja mis siis?” ütleb täheteadur ning skeptilise veebipäeviku Bad Astronomy pidaja Phil Plait. Tema kinnitusel ei kattu joondumine täpselt 2012. aasta ennustustega ning kauged tähed ei avalda mingisugust mõju, mis Maad kahjustada võiks. “Nad pingutavad roppu moodi, et leida midagi astronoomilist, mis klapiks nende ettekujutusega 2012. aasta sündmustest,” ütleb Plait.
Kaks aastakümmet maiade varemeid uurinud sõltumatu uurija ja kirjanik John Major Jenkins usub, et maiad olid joondumisest teadlikud ja omistasid sellele ülisuurt tähtsust.
“Kui tahame suhtuda aupaklikult sellesse, kuidas maiad sellest mõtlesid, peaksime ütlema, et maiad pidasid aastat 2012, nagu kõikide tsüklite lõppusid, muutumise ja uuenemise ajaks,” ütleb Jenkins.
Sedamööda, kuidas internet 1990. aastatel populaarsust kogus, levis teave ka “saatuslikust” kuupäevast; mõned hakkasid muretsema selliste “2012. aasta katastroofide” pärast, mida maiad uneski näinud polnud.
Kirjanik Lawrence Joseph kinnitab, et Päikese pinnal toimuvad plahvatuslikud tormid võivad oma võimsuse tipul muuta aastateks kasutuskõlbmatuks Põhja-Ameerika elektrivõrgu, mis tooks kaasa toidu- ja veepuuduse — tsivilisatsiooni kokkukukkumise. Päikese aktiivsus saavutab lae iga 11 aasta tagant, kuid Joseph usub, et leidub tõendeid, mille põhjal võib oletada, et 2012. aasta aktiivsustipp võib kujuneda “tõeliseks pommiks”.
Joseph, kes ühest küljest kutsub valitsusi üles elektrivõrkudesse kaitsemeetmeid paigaldama, manitseb teisalt lugejaid, et need ei “kasutaks aastat 2012 ettekäändena mitte elada tervislikul ja vastutustundlikul moel. Ei ole vaja krediitkaarte tühjaks tõmmata.”
Veel üks History Channeli saade pealkirjaga “Mineviku dešifreerimine: maailmalõpp 2012: päevad on loetud” väidab, et galaktiline joondumine või magnetilised häired võivad mingil moel esile kutsuda “pooluste nihkumise”.
“Kogu planeedi vahevöö võib nihkuda loetud päevade, koguni tundidega, nii et põhja- ja lõunapoolus vahetavad kohad, mis tooks kaasa ülemaailmse katastroofi,” kuulutab hääl kaadri tagant. “Maavärinad raputaksid kõiki mandreid, massiivsed tsunamid pühiksid rannikulinnad olematusse. Tegemist oleks ülima planetaarse hävinguga.”
Selline arusaam pärineb ilmselt 19. sajandi prantslaselt Charles Etienne Brasseur de Bourbourgilt, arheoloogiks hakanud ekspreestrilt, kes samuti muistsete maiade ja asteekide tekste uuris.
Teadlased kinnitavad, et parimal juhul nihkuvad poolused kiirusega üks kraad miljonis aastas, ning et pole ühtegi märki, mis näitaks, et see protsess algab aastal 2012.
Ehkki ammuilma teadlasena usaldusväärsuse kaotanud, tõestab Brasseur de Bourbourg üht: lääne inimesed on juba rohkem kui sada aastat üritanud maiade pärandist maailmalõpu-ennustusi välja pigistada. Iidsetest rahvajuttudest lummatud entusiastid ei vaevu aga enamasti pöörama tähelepanu värskematele maailmalõpu-ennustustele.
“Mitte keegi, kes meile praegu kirju saadab, et paista mäletavat, et viimati, kui maailmalõppu ennustati, ei juhtunud midagi,” ütleb astronoomiaveebi haldaja Martin. “Jääb mulje, nagu oleks mälestus sellest, et eelmisel korral läks kõik hästi, kusagile kadunud.”
