Suur jama! Triljonidollarilise naftaäri saladused.
Delta Ios ja NS Burgas on ainult kaks näidet tohutust tankerite armaadast, mida kasutatakse naftasaaduste ladustamiseks. Asja lähemalt tundmata paistab, et naftaparunid kannatavad selle tõttu kahjumite käes.
Kaugel sellest. "Ujuvate mahutite" fenomen, mis tekkis tänu meeletule tankerite mahu ülepakkumisele ja rasketele majandusoludele, on lihtsalt üks näide kuidas väike grupp era, peamiselt Šveitsi päritolu ettevõtteid, olukorraga kohanduvad ja väänavad sõltumatult ning hämaralt naftaturult välja ülikasumeid.
Masust tingitud naftasaaduste nõudluse vähenemine on viinud selleni, et toornafta on hetkel odavam kui seda on nõndanimetatud futuurid ehk kokkulepped nafta tulevikus ostmiseks.
Sellise hinnavahe tulemusena ostavad sõltumatud naftakaubitsejad kokku hetkel odavat naftat ja hoiavad seda kus iganes võimalik - näiteks naftatankerites - eeldades, et globaalse majandusolukorra paranemisega hüppab lakke ka naftahind. Kasumit loodetakse taolise nipitamise tulemusena teenida keskmiselt 15 - 20 protsenti, mis ühe tankeri kohta ulatub sadadesse miljonitesse kroonidesse. Seda isegi tankeri rendisumade maha arvestamisel.
Ühe suure naftaettevõtte juht kuulutas, et 2009. aasta kevad ja suvi olid "naftaäri õnnistatud ajad". Teine naftakaupleja rääkis The Independent'ile: "Futuuridele panustamine (nn contango), on viimasel ajal olnud tõeliselt tulus äri. Sõltumatud on väga hästi kohandunud naftanakerite mahtude võimalikult soodsalt kokkuostmise, oma varude otsas istumise ja nende arbitraaži kaudu realiseerimisega."
Sellised kokkulepped on osa maailmast, kus diskreetsusel ja avalikkuse eest varjus püsimisel on kulla hind. Kui suurettevõtted nagu ExxonMobil, Shell ja BP toimivad globaalsel tasandil ja nende tegevusest on avalikusel enam-vähem ülevaade, õilmitsevad "sõltumatud" ehk nõndanimetud "vahemehed" (ing.k jobber) naftabörside kiirtehingute ja kahtlasevõitu lepingute hallis tsoonis.
Samas äratab sõltumatute naftakaubitsejate tegevus kontrollorganites üha suuremat huvi. Neli suurimat - Trafigura, Vitol, Gunvor (mis kinnitab, et tal ei ole mingeid sidemeid Venemaa praeguse peaministri Vladimir Putiniga) ja väga edukas Glencore - on kõik uurimise alla sattunud või kohe sattumas. Küsimused puudutavad peamiselt seda, kuidas ühed maailma vastikumad režiimid saavad avatud turul naftat müüa .
Trafigura, millest on saanud 16 tegevusaasta jooksul 73 miljardi dollarilise käibe juures üks maailma suurimaid ettevõtteid ja mida kuni 2006. aasta augustini väljaspool naftatööstust pea-aegu et ei teatudki, pälvis septembri keskpaigas meedia tähelepanu sellega, et nõustus Elevandiluuranniku rannikulinna Abidjani tuhandetele elanikele linna lähistel mahakallatud toksiliste naftajäätmete tekitatud tervisekahjustuste eest maksma 516 miljoni krooni ulatuses (30M£) kompensatsiooni. (Meidki puudutanud Probo Koala juhtum.)
Nimetatud Abidjani juhtum tõi valguse kätte viisi, kuidas miljardeid teenivate naftaäri vahemeeste äri tegelikult käib. Trafigura kaasuse puhul hõlmasid 2006. aasta augustisündmused kolme kontinenti, kus Mehhiko rafineerimistehasest ostetud solkbensiin (ing.k coker gasoline) puhastati ühes Euroopa tehases ja laadung müüdi maha ühe tankeri kohta ümmarguselt 77 miljoni kroonise (7M$) kasumiga. Protsessi tulemusena tekkinud mürgine saast kallati kulude kokkuhoiu eesmärgil Aafrikas lihtsalt maha.
Tänase päeva seisuga on "sõltumatute" käes ligikaudu 15 protsenti 2 triljoni dollarilisest naftaturust. Näiteks 1974. aastal vastuolulise ärimehe Marc Rich'i poolt asutatud Glencore'i päralt on kolm protsenti maailma päevasest naftakäibest. Tähelepanuväärse faktina on Rich kunagi maksudest kõrvalehoidumise eest süüdi mõistetud, kuid president Clinton andis talle armu.
Eelpoolnimetatud "suur neliku" käive küündis eelmine aasta 415 miljardi dollarini, mis on võrdne terve Austria riigi sisemajanduse kogutoodanguga. Kuna tegemist on eraettevõtetega, on nende täpseid rahavooge raske hinnata. Siiski on Glencore avalikustanud, et teenis 2008. aastal 4,75 miljardit dollarit ja Trafigura sõnul oli nende möödunud aasta tulu 440 miljonit dollarit.
Kauplemine maavaraga, mille pärast paljud riigid on sõtta läinud, toob naftatööstuse siseringi inimeste sõnul paratamatult kaasa selle, et käiakse läbi naftarikaste maade autoritaarsete režiimidega ja ehitatakse kahtlase väärtusega äriskeeme. Vähemalt ühel juhul iga ettevõte kohta on välja tulnud, et Glencore, Trafigura ja Vitol rikkusid ÜRO poolt Saddami Iraagile seatud nafta-toidu-vastu kauplemispiiranguid.
ÜRO nõndanimetatud Volceri aruandest selgub, et kõik nimetatud kolm ettevõtet maksid Saddami režiimile naftalepingute eest märkimisväärseid altkäemakse. Kõik etevõtted mõisteti ka kohtus süüdi ja neid on trahvidega karistatud.
Organisatsiooni Global Witness juhi Gavin Haymani sõnul mängivad sõltumatud ettevõtted olulist osa Aafrika naftavarude turustamisel ja nende tegevus on märkimisväärselt läbipaistmatu. Tema sõnul oleks mõistlik küsida, kuidas nimetatud lepingud on saadud, kas naftat müüakse õiglase hinnaga ja kas teenitud raha jõuab ikka õigesse kohta (st riigikassasse)?
Haymani sõnul tingib selline läbipaistmatus selle, et kõrgetel riigiametnikel-juhtidel on võimalik raha oma taskutesse kühveldada. Välja on tulnud näiteks tõsiasi, et Glencore ja riikliku Congo-Brazzaville naftaettevõtte vahelistelt tehingutelt teenitud raha jõudis presidendi poja krediitkaardile, mille eest viimane korraldas Pariisi hullumeelseid ostlemisreise.
Kokkuvõttes võib esitada küsimuse, kas tänase naftaturu olemus iseenesest pole juba selline, mis teenib psikese grupi inimeste huve ja lihtsa rahva jaoks, elagu nad kas lääneriikides või arengumaades, tähendab see kokkuvõttes vaid ühte suurt jama? Ühelt poolt kõrgemaid bensiini- ja selle tõttu kõikide muude kaupade hindu, ning teiselt poolt seatakse otseselt ohtu inimeste elunatuke.
