Tagasivaade - Uncharted: Drakes Fortune
Nathan Drake, kelle nime ei pea eraldi pähe õppima (karakter on niivõrd tugev ja pahkluudeni meie mällu tsementeeritud) on seigelnud ka varem, ühes Playstation 3 konsooli lihvituimas eksklusiivtootes, Uncharted: Drake's Fortune.
Kuni Drake tegelaskuju ilmumiseni polnud Lara Croftile ja Printsile 3D-platvormeri vallas erilist vastast. Nad valitsesid nii loo kui tegelaskuju omapära rindel, übernaine ja ajavooluga maadlev superisane, täiesti arvestatavad, kuid mingil määral mängurikauged tegelaskujud.
Uue tulek eeldas suurejoonelist produktsiooni ja osavat kirjanikukätt, karakteri poolelt tehishinge, kes oleks talutava piirini äpu, aga samas valmis häda korral kätt leekidesse pistma. Kedagi, kelle saatus läheks mängurile korda, kellega oleks võimalik mingil määral samastuda ja kelle lühikesevõitu, kümne tunni pikkust virtuaalelu mängitavuse apsakad ära ei rikuks.
Selge see, et sellised legendidest üleastumised on riskantsed ja eeldavad tugevat seljatagust, mida Sony ilmselgelt endast kujutab. Teisalt vajab iga pea alati teovõimelisi jäsemeid ja Naughty Dog oli ennast Jak (and Daxter) mängusarjaga PS2 platvormil kenasti tõestanud, nii et Sony julge „stardilipp" polnud sugugi tühipaljas juhus. Kindlat löökmängu ei hakata tootma kui on isegi õhkõrn oht, et võileib pasteedikihiga vastu linoleumi kukub. Iseäranis momendil, kus PS3 veel erilise ekslusiivide valikuga ei hiilanud.
Uncharted jagab märuli ja platvormeri kahte erinevasse lehte ja lubab esimest veidi enam kui teist. Mis oleks okei kui hüppa-karga-element kasvõi mingil määral väljakutseks osutuks. Sihtgupiks oli ilmselgelt märulihuviline, supergraafikast erutuv mängur, kelle jaoks näiteks Prince of Persia keerulisemad sektsioonid komistuskiviks saanud oleks. Mistõttu Drake ronib, hüppab ja vinnab end sinu kontrolleri abil probleemideta pinnalt pinnale, tasemelt tasemele. Samas kulgeb kogu tegevus väga sujuvalt, praktiliselt veatult ning märulile lisatud varjumise võimalus muudab kõik lahinguolukorrad mahlakamaks, annab isegi võimalusi mitmel erineval viisil läheneda.
Lisaks mainitule hakkavad mängima erinevad kavalad nüansid. Drake tormab ringi ohkides ja kirudes, vannub tulist kurja ja loobib hooletuid lööklauseid, muutudes sel viisil mänguri jaoks lihtsamaks seedimismaterjaliks.
Mustvalged tegelased kukuvad pidevalt happevihma käest räästa alla, lendavad äärepealt õhku või komistavad kuristikku, suhtlevad siiralt, kuigi veidi pinnapealselt. Mina isiklikult eelistan iga kell oluliselt keerulisemaid, mitmekihilisi lookeerdkäike ja veidi tõsisemat narratiivi, mis ei kuma lõpplahendust läbi, aga mõistan ka seda noatera, millel Uncharted kõõlub.
See ei pidanudki Blade Runner olema. Pigem midagi National Treasure sarnast, perekeskne meelelahutus, mis viitab paaril momendil tumedamatele toonidele ja ei lase unustada, et vähemalt ühe negatiivse tegelaskuju jaoks siin ilmas saab kõik enneaegselt otsa (ma räägin siin võtmetegelasest, mitte sadadest kahuriliha-tüüpi vastastest). Isegi peresõbralikus mängus-filmis. Lõviosa ajast möödub aga toreda pulmalaualäbuna.
Ma oletan, et Uncharted 2 muutub veidi süngemaks ja täiskasvanumale mängurile suunatuks, aga säilitab siiski oma kergemeelse peremängu-aura. Miks? Sest see on Hollywoodi märuli peegelpilt ja Hollywood on see, millega meelelahutusjanuliste mass harjunud.
Kõrivähki surev, artriidi käes vaevlev narkomaanist Drake peletaks lihtsalt liiga suure osa võimalikest kasutajatest kõrvale, kuigi oleks palju huvitavam materjal neile, kes arvasid, et film The Fast and The Furious oli surnud juba enne kinolinadele jõudmist.
