Braidwoodi efekt seisneb selles, et salvestab vahemällu tihti kasutatavad andmed nagu näiteks rakenduse binaarkoodid ja poolikud failid, mis eelduste kohaselt tagab kasutajale senisest äkilisema arvuti kasutamise kogemuse, vahendab Ars Technica.

Julgemad analüütikud väidavad isegi, et Braidwood võib-olla nii äge lahendus, et muudab mõttetuks panustamise kiirematele ja kordades kallimatele pooljuhtketastele.

Miks siis Inteli eelmine Turbo Memory Robson nime kandnud lahendus vedu ei võtnud? Põhjus on lühidalt järgmine - flash-mälu moodul kasutas üle vastava sillakiibi PCIe siini ja kuna see asus peamälust ja protsessorist sama kaugel kui kõvaketas, ei andnud selle kasutamine vahemäluga kõvaketaste puhul enamiku stsenaariumite puhul märgatavat latentsusaja lühenemise efekti. See pluss Microsofti huvipuudus lahendust toetava tarkvara arendamise vastu tõmbas lõpuks asjale kriipsu peale.

Teisalt ideel sokutada DRAM'i ja kõvaketta vahele latentsuslõhe vähendamise eesmärgil mõni suurem tükk flash-mälu, on kõvasti jumet ja nii üritab Intel seekord Braiwoodiga. Pealegi ei toetu lahendus enam PCIe siinile vaid uuele spetsiaalsele ONFi2 siinile, mis asub otse peajaoturis. ONFo puhul on tegemist Inteli uue põlvkonna suure läbilaskevõimega flash mälu kasutajaliidese formaadiga, mis on flash-mälupuuli haldamiseks sobivam lahendus kui seda oli PCIe siin.

Siiski asub Braidwood DRAM-ist ja protsessorist sama arvu sammude kaugusel kui kõvaketas ja märgatava efekti saavutamiseks peab arvutis kasutama lisaks ONFi liidesele ka viimase põlvkonna kiireid flash-mälumooduleid. Teisalt on Braidwood'i tükid 4, 16 ja 32 gigabaidi suurused, mis tähendab, et need suudavad talletada enamiku kasutatavatest andmetest ja kõvaketta tarve võib jääda tuntavalt väiksemaks.

Mis Braidwood'ist täpsemalt saab, näitab aeg. Hetkel Intel täpset aega veel ei ütle, millal lahendus reaalselt emaplaatidele jõuab, kuid spekuleeritud on 2010. aastaga.