Ajakirjas Journal of Pragmatics avaldatud uurimuse kohaselt pole huumori ülesanne mitte niivõrd teisi inimesi naerma ajada kuivõrd anda märku sellest, kes on peremees, vahendab Daily Telegraph.

Frieburgi pedagoogikaülikooli teaduri Helga Kotthoffi kinnitusel selgitab teooria, miks on naised kuni viimase ajani meeste juuresolekul üliharva nalja visanud.

“"Kõrgemal” asetsevatel indiviididel on suurem vabadus teisi naerma ajada. Samuti on neil vabadus olla agressiivsem. Suur osa sellest, mis on meile naljakas, on nali kellegi teise arvel,” ütleb Kotthoff.

„Nalja tegemine tähendab, et kontroll olukorra üle võetakse käest neilt, kes paiknevad hierarhias kõrgemal, ning madalama staatusega isikutele on selline käitumine ohtlik. Enne 1960ndaid aastaid tähendas see, et naised ajasid teisi inimesi väga harva naerma — nad lihtsalt ei saanud seda endale lubada. Komöödia ja satiir rajanevad agressiivsusele, mitte lahkusele.”

Teadlane osutab, et kuni möödunud sajandi 60ndate aastateni peeti naljatamist ebadaamilikuks. „Kuid isegi tänapäeval teevad naised nalja pigem enda üle, samas kui mehed eelistavad tögada teisi inimesi.”

Meeste ja naiste koomikuks-kujunemise erinevuste juurutamine algab väga varakult, väidab teadlane. Juba nelja-viieaastased poisid räägivad rohkem nalju. Tüdrukud piirduvad enamasti vaid nende kuulamise ja naermisega.

Hilisemas eas hakkavad naised rohkem nalja tegema, sest tunnevad end vabamalt ega muretse daamilikkuse pärast.

Kotthoffi sõnul on huumor, kaasa arvatud tögamine, segu “sidumisest ja hammustamisest”. Naised kasutavad huumorit tihti ühiskondlike sidemete loomiseks ja sõprade leidmiseks, samas kui mehed elavad huumori kaudu tihti välja kibestumust. Ometi kasutavad mõlema soo esindajad huumorit teiste inimeste käitumise kontrollimiseks.

“Näiteks rakendavad arstid tihti huumorit patsientide lohutamiseks,” selgitab ta, “aga ka nende vaikimasundimiseks, näiteks siis, kui haige ilmutab liiga täpseid teadmisi oma meditsiinilise seisundi kohta. Meditsiiniõed ja ämmaemandad räägivad tihti naljalugusid patsientidest, aga mitte arstide juuresolekul. Ja kui keegi nalja teeb, eiratakse neid, kui läheduses viibib kõrgema staatuse esindaja.”

Kuni 1960ndate aastate seksuaalrevolutsioonini hakkasid naised koomikuteks, olgu avalikult või eraviisiliselt, väga harva, sest suurem osa huumorist on kallaletungiakt, ütleb ta. “Üks 1980ndate aastate lõpul läbi viidud uurimus näitas, et mehed kasutavad seksuaalse sisuga anekdoote nende lähenemiskatseid tõrjuvate naisterahvaste verbaalseks lahtiriietamiseks; meeste huumor on juba olemuselt ründav.”

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid