"Me leidsime, et filmi vaatamises on midagi tõeliselt erilist, mis võimaldab inimestel sellest teavet hankida isegi siis, kui nad on õpikust lugenud tegelike sündmuste kirjeldust, mis filmiga ei kattu," ütleb psühholoog Andrew Butler, kes uuringu läbiviimise ajal töötas koos kolleegidega St. Louise Washingtoni ülikoolis.

Filmimälul on ka positiivne konks: uurijad leidsid, et ajalooliselt täpsed filmid võivad õpilastel isegi aidata tavalisel moel õpikust omandatud teadmisi kinnistada. See on heaks uudiseks ajalooõpetajatele, kes Hollywoodi menukeid nagu "Elizabeth", "Marie Antoinette" või "U-571" oma tundides näitavad, kuna tuleb välja, et filmid jäävad õpilaste mällu hoolimata sellest, kas need on tõesed või mitte.

Ka filmid, mis mõningaid fakte moonutavad, võivad kasulikuks osutuda, kuni õpetajad õpilasi eelnevalt konkreetsete ajalooliste ebatäpsuste eest hoiatavad. Üldsõnalised hoiatused, mille kohaselt film ei pruugi olla täpne, osutusid sama kasutuks kui hoiatuse puudumine.

Kahe katse käigus, milles osales 108 tudengit, lasti kahel rühmal vaadata filmilõike üheksast filmist. Samuti lugesid tudengid iga filmi kohta ajalooliselt faktitäpset tutvustust ning said filmide täpsusastme kohta eri tasemel hoiatusi.

Hollywoodi ülimuslikkus eristus selgelt siis, kui filmis sisalduv ajalooline teave kattus tekstis leiduva teabega. Selliseid filme vaadanud tudengid suutsid fakte nädal hiljem õigesti meenutada 50 protsenti tõenäolisemalt kui need, kes olid lugenud vaid teksti.

Kui filmis leiduv teave tekstiga aga vastuollu sattus, mäletasid tudengid kuni pooltel juhtudel pigem valeteavet. Paljud esitasid väärteavet veendunult ning olid mõnikord veendunud, et nende teabeallikaks on pigem tekst kui nähtud linateos.

Vaid konkreetsed eelhoiatused kahandasid väärteabe mõju, mida olid leidnud ka varasemad uuringud. Siiski hoiatasid teadurid, et tulevikus tuleks põhjalikumalt uurida, kas hoiatus ikka püsib õpilaste peal kauem kui nädala.

"Pole välistatud, et aja möödudes unustavad nad hoiatuse ja mäletavad vaid valeteavet," ütleb Butler. Tema ja kolleegide uurimus ilmub ajakirja Psychological Science järgmises numbris.

Butler kavatseb Põhja-Carolinas asuvas Duke'i ülikoolis täiendava uurimustöö raames pühenduda filmikunsti väele. Üks kavandatud uuringutest näeb koguni ette kas filmi vaatamist või selle stsenaariumi lugemist. Eesmärk on mõõta filmimälestuste püsivust ja erinevuseid võrreldes tekstimälestustega.

"Hollywoodi tegevuses pole midagi halba, sest need filmid on eesmärgilt meelelahutuslikud," ütleb Butler. "Kuid inimesed peaksid seda endale teadvustama, sest väga suur osa Ameerika publikust teab mõnedest spetsiifilistest teemadest ainult seda, mida on kinos näinud."

Ei maksa unustada, et spetsiifiliste teemade spekter võib vabalt ulatuda ajaloost reaalteadusteni. Kinokülastajaist oleks arukas Hollywoodi lubadust "rajaneb tõsielulistele sündmustele" võtta üsna skeptiliselt.