Mäestiku potentsiaalset kõrgust kontrollivad kolm tegurit: maakoore tugevus antud piirkonnas, ülespoole suruvate tektooniliste jõudude suurusjärk ning mägesid kulutav erosioon. Kõigi maailma kõrgemate mäestike all on tugev maakoor, kuid seni polnud selge, kas kõige kõrgemaid tippe kontrollib pigem tugev surve ülespoole või minimaalne erosioon, vahendab NewScientist.

Satelliitfotode abil on Taani Århusi ülikooli teadur David Egholm koos kolleegidega kaardistanud kõik suuremad mäestikud 60 kraadi põhjalaiuse ja 60 kraadi lõunalaiuse vahel, võttes arvesse nende pindala ja kõrguse suhet. Neid andmeid võrreldi lumepiiri keskmise kõrguse ja iga mäestiku asukoha laiuskraadidega. Samuti mudeldas töörühm liustike põhjustatud erosiooni mõjud.

Madalatel laiuskraadidel kaldus soojem kliima lumepiiri ülespoole nihutama. Teadlased, kelle töö ilmus ajakirja Nature viimases numbris, leidsid, et sellevõrra kasvasid ka mäed. "Erosiooniprotsessid on tõhusamad ülevalpool lumepiiri, kus domineerib liustiku-erosioon," ütleb Vivi Pedersen Århusi ülikoolist.

Mägede tipud ulatuvad väga harva rohkem kui 1500 meetrit üle lumepiiri, mis tähendab, et madalatel laiuskraadidel asuvatel mäestikel nagu Himaalaja on kõrgematel laiuskraadidel paiknevate kolleegide ees algusest peale edemus, sest nende lumepiir asub märksa kõrgemal.