Tagasivaade: Devil May Cry 4
Neljas on igati terav rusikas ka nüüd, poolteist aastat peale väljalaset, ma olen tasapisi selle niigi sekundaarset sisu veelgi enam eirama hakanud ja ainult võitlusmomendile pühendunud, sest DMC tasemed võivad olla lühikesed, aga keerukusastmeid (loe väljakutseid) on siin kokku 6 erinevat.
Muuseas ka Heaven or Hell, kus nii sina kui su vastased (mõnede eranditega) langevad ühest hoobist ning maksimaalne põrgu Hell or Hell, kus sinu alistamiseks vaid ühest eksisammust piisab. Lisaks loost sõltumatu ellujäämiskadalipp Bloody Palace, mis koosneb suurest hulgast üksteisele järgnevatest areenidest. Son of Sparda (järjekorras kolmas) on see trepiaste, kus tavaliselt seisatatakse ja kaalutakse, kas tippu ronida või mitte.
Kolmanda osa esmaväljalaske standardteekond oli näiteks nii põrgulik, et sellega isegi end kogenuks pidanud mängurid jänni jäid. Alles aasta hiljem ilmunud SE kärpis selle teravaid hambaid veidi. Neljas on mingis mõttes oma raudrüü nurka visanud, kuigi siinne Dante Must Die pole kindlasti meelakkumine. Kui Son of Sparda veetakse läbi veel üsna mugavalt, kohati esemeid kasutades, kipuvad DMD bossid Nero/Dante eluribaga päris hoolimatult ümber käima - selge, et tegijad ootavad siin kontrollskeemi täielikku valdamist, kannatlikkust ning vastaste käitumismustri tundmist. Teisiti lihtsalt ei saa, sest sind tambitakse mõnes vastikumas olukorras vastasel juhul sekundite jooksul sinepiks. See kõik peaks olema ebameeldiv, aga on hoopis DMC loogiline pale, kergesti sütitav ja äärmiselt kaasahaarav.
Ja ega sellega mängu poolt nõutav piirdu. Sa pead olema produktiivne, kiire ja osav kombineerija ühtaegu. Sinult oodatakse, et sa kasutaksid võimalikult väikest hulka esemeid, läbiksid tasemed löökidest puutumatuna, teaksid iga järgmist käiku ja nüanssi ette, oleksid tõeline välgunool, mida sa muidugi igas olukorras ei suuda. Siin leidub üksikud eriti vastikuid vastaseid, kes seda ei luba. Sinu esitust hinnatakse ja mõni lõik teeb kõik selleks, et su hinnet kurja moodi alla sikutada. Siiski. Ma tean, et Eestis on olemas mängureid, kel päris suur osa DMC 4 saavutuspunktidest kogutud. Müts maha, siiralt. Need 1000 punkti tulevad kätte samm sammult, urisedes, vastu punnides. Siit, sellest skoorist hakkab jooksma piir nende mängurite vahel, kes on lihtsalt osavad ja kes kannatlikud puldikeisrid.
Ja kõige selle pärast, aga mitte ainult, erineb DMC 4 laiatarbekaubast. Sellele on omane ka teatav ülbus disainis, sihilik sisutute karakterite tõstmine onelineripritside esiritta, ääretult lahedate bossidega uhkeldamine, mängusiseses poes iga ostuga kallinev kraam, täringumäng (juba Gunstar Heroes sisaldab sellist peatükki) ning napid, aga auga välja teenitud boonused. Kahjuks ka korduv tasemedisain (Dante läbib mängu teises osas Nero teekonna ning madistab ka samade bossidega) ning mõned üksikud veidrad kaameranurgad, mis lubavad sul platvormist mööda hüpata. Aga keda huvitab minimaalne ebakõla mäekõrguse tordi otsas, eks. Devil May Cry 4 on mäng, mis areneb piknikust tüütuks mäkkeronimiseks, seejärel väljakutseks ning materdab sind lõpuks hullemini kui kümme kaaki öises südalinnas. Selle sõnum on väga lihtne - õpi mind selgeks ja ma võin sulle mõned vead andestada. Eira mind ja sa võid vabalt oma mängukonsooli tolmu koguma jätta.
Mängu tipphetk: Mõnel kõrgemal keerkusastmel esimeste bosside nüpeldamine. Lüüasaamine on valus, võit seda magusam.
Hinne 5/5
www.progames.ee (Xbox 360 - 1099 kr)
