Õudusmuusika muutub kinnisilmi veelgi õudsemaks

Lauljad ja kitarrisangarid on alati kasutanud niinimetatud Celine Dioni efekti — silmade sulgemist muusika emotsionaalse mõjuvõimu suurendamiseks.

Nüüd on neuroloogid avastanud, et tunnete ja hirmu tajumisega seotud ajukeskus, nn mandelkeha (lad amygdala), hakkab tööle, kui kuulata hirmutavat muusikat suletud silmadega, vahendab New Scientist.

"Tihtipeale meeldib meile muusikat kuulates silmad sulgeda. Meile tundub, et nii saame võimsama elamuse," ütleb Iisraelis Tel Avivis asuva Sourasky meditsiinikeskuse neuroloog, kes uut tomograafiauuringut juhatas.

Varasemad uurimused, rääkimata igapäevasest kogemusest, annavad mõista, et silmade sulgemine teravdab inimeste emotsionaalseid reaktsioone välismaailmale.

Uurimaks, kas taolisel efektil on mingisugust neoroloogilist alust, skannisid Hendler ja kolleegid 15 vabatahtliku ajusid samal ajal, kui nood kuulasid kas lahtiste või kinniste silmadega filmide heliribasid - "need olid sellised Hitchcocki laadis filmid," selgitab teadlane - või vähem tundelist klahvpillimuusikat.

Kuulake ise! Kõhe lõik on SELLINE, neutraalne aga SELLINE.

Loomulikult hindasid katsealused kõhedakõlalist muusikat - mida vürtsitasid pinevad keelpillid, kurjakuulutavad tromboonid ja kummalised heliefektid - emotsionaalsemaks kui liftimuusika-laadseid klahvpilliviisikesi.

Funktsionaalne magnetresonants-tomograaf paljastas, et õudusfilmimuusika tekitas märksa rohkem tegevust mandelkehas siis, kui vabatahtlikud silmi kinni hoidsid. Iseloomutule muusikale reageerisid katsealused ühtmoodi hoolimata silmade avatusest või suletusest.

Lisaks suurenes kinnisilmi hirmsat muusikat kuulates aktiivsus ka selles aju osas, mis jaotab neurotransmitterit nimega noradrenaliin, nagu ka käärulise uuema ajukoore (neokorteksi) piirkonnas, mis teadaolevalt samuti emotsioone kontrollib - ventraalses prefrontaalses korteksis.

Selliseid muutusi ei ilmnenud aga hirmsa muusika kuulamisel kottpimedas, mis annab mõista, et ajutise nägemiskaotusega - mis võiks hirmu kindlasti suurendada - ei ole võimalik tulemusi selgitada, kinnitab Hendler.

Samuti arvab ta, et tema töörühma tulemused ei pruugi piirduda õudusfilmide heliribadega. "Ma eeldan, et kui mängiksime positiivse häälestatusega muusikat, oleks efekt samasugune."