pH-skaala leiutamisest möödub sada aastat
pH määramine on saanud loomulikuks osaks teadustöös, keemia ja toiduainetööstuses, sealhulgas õlletootmises. pH taseme mõõtmine võimaldab välja selgitada, kas toode on tarbimiseks ohutu ning tagab seeläbi toote parema kvaliteedi.
pH taseme määramisel on oluline roll näiteks insuliini tootmisel, pagaritööstuses ning põllumajanduses, kus optimaalse saagi kasvatamiseks on vajalik teada pinnase pH taset.
pH-skaala avastamine tähendas suurt sammu edasi tänapäevase õllepruulimise mõistes, sest nüüd oli võimalik jälgida, kas protsess kulgeb normaalselt ja õlu vastab tarbimiseks vajalikele nõuetele. Samuti mõjutab pH väärtus õlle säilivusaega.
pH-skaala avastas 1909. aastal Carlsbergi laboratooriumi keemiaosakonna juhataja, S.P.L Sørensen, proteiinide, aminohapete ja ensüümide uurimise käigus.
Enne pH-skaala leiutamist kirjeldati lahuse happelisuse taset ebamääraste terminitega nagu "hea", "halb" või "veidi enam kui eelmisel korral". Kuigi sajandivahetusel töötasid mitmed teadlased selle kallal, et anda nähtusele süsteemsem mõõde, oli Sørensen esimene, kel õnnestus tulla välja kontseptsiooni süstemaatilise määratlusega.
pH on lühend sõnapaarist "potential Hydrogen" (vesinikeksponent) ja näitab happe taset lahuses. Mida madalam on näitajad, seda suurem on lahuse happelisus. Sorensen kasutas vesinikkontsentraadi avaldamiseks negatiivset logaritmi ja lõi skaala 0 kuni 14-ni, kus pH vähem kui 7 tähendab happelist, 7 neutraalset ja kõrgem kui 7 aluselist keskkonda. Niisiis on vee pH-tase 7, sidrunimahlal aga 2.4 ja valgendajal 12.5. Õlu pH tase jääb vahemikku 4.1 kuni 4.6.
pH-skaala kasutusala on väga lai, alates toiduainetest ja kosmeetikast kuni keemiatoodete ja ravimiteni. Peaaegu iga vedeliku puhul mõõdetakse mingil hetkel selle pH taset, et teha kindlaks. kuidas vedelik reageerib kokkupuutel elusorganismidega.
