Muusikasse on pandud Maa ja teiste planeetide pöörlemist, tähtkujude näivat liikumist ja elevantide omavaheliust suhtlemist. Selleks on looduses esinevad sagedused, mida inimkõrv ei kuule, transponeeritud meie jaoks kuuldavasse diapasooni. Nüüd on seda tehtud ka ajuga, vahendab New Scientist'i uudist Teadus.ee.

Ajupilt, mida saadakse funktsionaalse magnetresonantskuvamise meetodil, sisaldab kujutiste seeriat, mis näitab, kuidas aju eri osad muutuvad ühe või teise ülesande täitmisel aktiivsemaks või kaotavad aktiivsuse. Aju seisundit hinnatakse neilt piltidelt kas silmaga või arvutiprogrammi abil.

Kuid Connecticutis asuva Trinity Colledge´i filosoof Dan Lloyd on kindel, et paremini saab aju tööd hinnata, kui muuta need pildid musikaalseks. Ta määras kindlaks piirkonnad, mis aktiveerusid üheskoos ja omistas siis nendele rühmadele erineva helikõrguse. Siis lõi ta tarkvara, mis analüüsib skaneeringute seeriaid ja tekitab noote just neil helikõrgustel, mis vastavad heledaks muutunud piirkondadele omistatud helikõrgustele. Iga nooti aga mängitakse helitugevusega, mis sõltub piirkonna aktiivsuse määrast.

Lloyd söötis tarkvarale sisse omaenda ajust tehtud piltide rea, kui ta kas juhtis virtuaalset autot või puhkas ja leidis, et suudab helipildi järgi kindlaks teha, millises seisundis ta parasjagu viibis.

Siis söötis ta tarkvarale dementsuse ja skisofreenia alla põdevate ja tervete vabatahtlike ajupilte. Skisofreenikute ajud lülitusid väikese ja suure aktiivsuse vahel ümber ekslikumalt kui tervete inimeste ajud, nõnda et heli järgi oli võimalik kindlaks teha, kes on kes.

Mõned asjatundjad arvavad, et säherdune ajumuusika võimaldab avastada selliseid taustasirinaid, mida silmaga piltidelt näha ei saa.

Lloyd on veendunud, et sellisel ajumuusikal on ka oma esteetiline väärtus. „See pole helilooming, kuid mitte ka juhuslik, see on peaaegu et muusika," ütleb ta.