Galileo Galilei avastas Neptuuni esimesena
Pikka aega on teatud, et Galileo vaatles Neptuuni, kuid on arvatud, et ta pidas seda taevakeha täheks. Nüüd aga tuleb välja, et Galileo võis teada, et too "täht" on teiste tähtede suhtes liikunud, paljastab Jamieson. Selline liikumine oleks pidanud Galileole silma jääma, sest ta teadis, et see on täpselt selline asi, mida teevad planeedid.
Vastuoluline avastus
Neptuuni, mis pärast Pluuto auastme alandamist 2006. aasta septembris on Päikesesüsteemi kaugeim planeet, on keeruline märgata isegi tänapäeval. Palja silmaga see kätte ei paista. Sel nädalal asub Neptuun aga juhuslikult kergestileitava Jupiteri lähistel, nii et hiidplaneeti on võimalik vaadelda binokli või väiketeleskoobigagi.
Neptuuni avastamise ajalugu on algusest peale olnud vastuoluline. Uraan oli avastatud enne Neptuuni, ning vaatlused andsid mõista, et seda mõjutab mingi teise, kaugemal Päikesesüsteemis asuva planeedi külgetõmbejõud, selgitab Kanada Foxmeadi observatooriumi juhataja Geoff Gaherty.
"Ennustusi uue planeedi asukoha kohta tegi 1843. aastal Briti matemaatik John Couch Adams ja aastatel 1845-1846 Prantsuse matemaatik Urbain Le Verrier, kuid kummalgi oli suuri raskusi astronoomi leidmisega, kes oleks olnud nõus planeeti ka tegelikult otsima," teab Gaherty. "1846. aasta 23. septembril kasutas Saksa astronoom Johann Gottfried Galle viimaks Le Verrier' tabelit Neptuuni asukoha määramiseks ja vaatlemiseks tegelikkuses. See viis vägeva vaidluseni, kummale riigile peaks avastuse au kuuluma. Viimaks läks see jagamisele."
Märkmik
Galileo vaatles Jupiteri nelja suurt kuud - Iot, Europat, Ganymedest ja Callistot, mis tänapäeval kannavad kollektiivselt tema nime - aastatel 1612 ja 1613. Mitme vaatlusöö vältel talletas ta oma märkmikusse ka ühe lähedalasuva tähe asendi, mida aga ükski kaasaegne kataloog ei tunne, selgitab Jamieson.
"Aastakümneid on olnud teada, et see tundmatu täht oli tegelikult planeet Neptuun," ütles Jamieson. "Arvutisimulatsioonid tõestavad Galileo vaatluste täpsust - need näitavad, et Neptuun pidi toona paiknema peaaegu täpselt seal, kus Galileo seda vaatles, ja välja nägema nagu tuhm täht."
Erinevalt tähtedest tiirlevad planeedid ümber Päikese. Seega erineb planeetide liikumine taevavõlvil suhteliselt fikseeritud tähtede omast taustal.
1613. aasta 28. jaanuari öösel kirjutas Galileo vaatluspäevikusse, et täht, mida me nüüd tunneme planeet Neptuunina, paistab olevat ühe lähedase päris-tähe suhtes liikunud, ütleb Jamieson, lisades, et varasemates, 6. jaanuari vaatlustes oli täheteadur ära märkinud ka salapärase nimetu musta täpi, mis asus õiges kohas selleks, et olla Neptuun.
"Mina usun, et see täpp võib tähendada, et ta pöördus oma märkmete juurde tagasi, et vaadata, kus ta oli varem näinud Neptuuni, kui see oli Jupiterile veelgi lähemal, kuid polnud lihtsalt tema tähelepanu pälvinud, kuna nägi välja nagu tavaline täht," ütles Jamieson.
Kui salapärane must täpp 6. jaanuaril pandi tegelikult kirja 28. jaanuaril, tõestaks see Jamiesoni hinnangul seda, et Galileo avastas enda arvates uue planeedi.
Täiendavad tõendid?
Võimalik, et sissekannete kuupäevi saab lehekülgedel leiduvaid osakesi keemiliselt analüüsides dateerida. Jamieson loodab vastavad analüüsid läbi viia veel tänavu.
"Galileo võis tõesti kujundada hüpoteesi, et oli näinud uut planeeti, mis oli tema 1613. aasta jaanuarikuiste Jupiteri-vaatluste vältel üle taeva liikunud," ütleb professor.
Samas aga võib ootamas olla veel uusigi juhtlõngu. "Galileol oli komme saata kolleegidele segipaisatud tähtedega sõnumeid ehk anagramme, millega ta kehtestas oma uue teleskoobiga tehtud sensatsiooniliste avastuste autorluse," märgib Jamieson. "Seda tegi ta nii pärast Veenuse faaside kui Saturni rõngaste avastamist. Seega pole välistatud, et ta kirjutas ka mõne anagrammi, mida pole seni dešifreeritud ja milles ta teatab uue planeedi leidmisest."
