Uued teed valavad õli ummikutulle?

The Infrastructurist tegeles probleemiga ning jõudis järeldusele, et tänavavõrgu pidev suurendamine ja uute teedega täiustamine annab suurel määral ummikutele hoopis hagu juurde. Tihenevas võrgus hakkab kehtima nimelt Braessi paradoks, mille kohaselt tekitab keerulisemas tänavavõrgus rohkem kaost iga indiviidi soov oma trajektoori võimalikult optimeerida.
Nii satutakse enamasti ikkagi pudelikaeladesse kokku, mitte ei kasutata agaralt kõikvõimalikke ümbersõidumarsruute. Samuti suureneb uute teede pakkumisel ka loogiliselt nende järele nõudlus ning tänavaile vurab aina rohkem autosid.
Vaatame kolme linna näidet:
Lõuna-Korea pealinna Souli linnapea Lee Myung Bak veenis omavalitsust 2002. a. lammutama cityt läbiv neljarealine kiirtee, mis kandis vana jõesängi kohal asula keskusesse 160 000 sõidukit päevas. Tänu sellele sai Soul kena rohelise jõepargi, ent kõigile üllatuseks vähenes tee kadumisega seoses ka üleüldine liiklustihedus, paranes õhu puhtus, langes müratase ning ummikud linnas ei paisunud...
Oregoni pealinnas Portlandis oli 1970ndate alguseni linna läbiva Willamette'i jõe läänekallas täielikult neljarealise kiirtee nimega Harbour Drive all, mis lõikas kesklinna sadamaalast täielikult ära. Umbes nagu Tallinnas teevad seda Ahtri tänava ja Mere puiestee magistraalid. 1974. a. võitis linnapea Tom McCall vägikaikaveo kohaliku transpordiametiga, mille plaan oli teed veel laiemakski ehitada.
Väidetavalt ei avaldanud tee sulgemine kesklinna liiklusele peaaegu mitte mingisugust mõju ning McCallist sai kohalik kangelane. 1978. aastast laiub asfaldivaiba asemel linnapea-nimeline rannapark koos madala ja sooja hoonestusega keskkonnaga.