BLOGI: Honda Zoomer Expedition jõudis koju tagasi!
Natukene peaks rääkima ajast, mil ma ausalt öeldes ei viitsinud enam kirjutada. Viimastel päevadel tuli peale väsimus ning soov lihtsalt taevast ja puud vaadata. See selleks. Ahvenamaal selgus üks lihtne tõde - Ahvenamaa on tore koht ja sinna tasub minna.
Laupäeval käisime vaatamisväärsusi kaemas ning külastasime ka Saltviki nimelises asulas toimunud Vikingfesti, kus sepad tegid käsitööd ja ka näiteks vibumeistrid ehitasid kohapeal vibusid.
Sellele üritusele soovitan minna, kui on vähegi huvi Skandinaavia ajaloo ja kultuuri vastu või soov näha oma silmaga möödunud aegade kunste. Peale käsitöö esitati üritusel ka ajastu muusikat ning kaasaegsete karastusjookide kõrval oli müügil ka mõdu ja traditsioonilised söögid - väga vahva.
Paraku ei olnud Glen ja Kadi nii vaimustuses sellest üritusest kui mina ja Ats. Ärge saage valesti aru, sest neile meeldis seal natukene ringi kolada ja vaadata ning kokkuvõttes pidasid nad seda kihvtiks mõtteks. Ma oleks seal tõenäoliselt aga veetnud mitu päeva seppade käest uurides, kuidas nende kunst käib. Esimese inimesega, kelle juurde astusin, rääkisin üle poole tunni vibude meisterdamisest.
Natukene muidugi ka pettusin, kui selgus, et mees kasutab väga eheda ilmega vibudes klaaskiudu ühe kihina, sest ta ei viitsi loomade kõõlustega jännata. Hiljem kohtasin aga seal üht meest, kes kohapeal tegi pikkvibusid. Paraku ei osanud ta inglise keelt - oh tusk.
Kokkuvõttes oli üritus umba maru ja lahkuma sealt ma ei kippunud, kuid seadsime suuna saarestiku idanurgale, et näha saarest enam. Samuti köitis meie uudishimu üks praam, mis sõitvat üle ühe väikse väina konstantselt edasi tagasi.
Sõitsimegi selle praamiga üle väina ja et meist jääks viisakas mulje, kolasime natukene teisel pool ka ringi, enne kui tagasi läksime. Päris tobe mulje võib vist jääda, kui neljane kamp rolleritega sõidab üle ja praamilt maha minemata kohe ka tagasi.
Praam ise oli väga huvitav. Ma küll ei ole seda nüüd kontrollinud, aga Gleni ja Atsi teada sõidab see mõnisada meetrit kaldast kaldasse mööda trossi. Praami juhib vaid üks mees, kes kolmanda korruse kõrguselt praami tornist head vaadet naudib.
Seal tekkis Glenil mõte, et võiks olla võimalus vastavalt soovile proovida erinevaid ameteid. Talle tundus, et tahab teada, mis tunne on seda tööd teha - hea vaade, rahulik keskkond, tehnika.
Sealt edasi suundusime Marienhamni sadamasse, sest Tallinki laeva peatumiseni oli jäänud vaid mõni tund.
Selle otsa peal suutsin korra ka täielikult ja asjatult vihastada ning ebasündsaid sõnu hõiskama hakata, kui Glen keset ristmikku linna piiril seisma jäi. Ma arvasin, et ta suutis jälle mahasõidu sassi ajada ning takistas seetõttu liiklust. Neljakesi jäime korraks kõik ringteel seisma ja Kadi kaldus ka ühele autole korraks ette.
Autojuht lasi pasunat ja ma röökisin, et mida asja nad seal ukerdavad. Imekombel oli aga Glenil bensiin otsa saanud - mis seal ikka, vabastasime ristmiku. Glen lahkus väärikalt, Zoomer käekõrval.
Laevasõit oli nagu laevasõit ikka, kuid kohtusime juba sadamas ka eestlastega, kellest näiteks üks töötab Skandinaavias pikamaaautojuhina. Sell oli väga muhe ja pühapäeva hommikul andis ta meile Tallinna sadamas ka mitu suurt värsket kala kaasa - mis, nagu hiljem selgus, maitsesid väga hästi. Täname siiralt.
Nüüd on juba teisipäev, kuid kummaline tunne pole luudest kadunud, et sõidaks isegi veel. Glen on viimaste päevade jooksul korduvalt öelnud, et ta ei taha enam kunagi sõita väikse rolleriga pikemat maad kui 20 km. Selles võib ehk süüdistada Rootsis sõidetud tuima teed, mis tõesti oli häda ja viletsus.
Kuidas siis oli kokkuvõttes? Seisukohad ei lähe meil neljal lahku palju. Rolleriga pikka maad sõita on üsna loll mõte, sest see on aeglane ja ei kaitse ilmastiku eest. Samas oli meil kõigil väga lõbus enamuse ajast ja peale Rootsi oli kõik üsna ok.
Tulemusena ei ole Kadi arvates loll mõte Zoomerit omada. Nõustun, kuid reisikihk, mis luudesse vermus, nõuab suuremat mootorit. Panin ennast kirja A-kategooria kursustele ja mõtlen matkaratastele.
Ka Glen arvab, et mootor peab suurem olema ja vaatab praegu suuri rollereid kataloogidest, mil mootori töömaht ikka kas 400 või 600 kuupsentimeetrit. Atsi arvates on samuti motomatkamine väga maru tegevus ja tema hing ihkab suure mootoriga matkaratast.
Niisiis, ainuke probleem oligi madal kiirus tegelikult. Ei libisenud me mäest alla, ei kukkunud kuristikku. Sääsed polnud elevandi suurused. Neid oli ka samapalju kui Eestis, minu arvates. Ka istmik ei kukkunud meil küljest sõitmise peale ja keegi ei jäänud haigeks ega saanud surma.
Samuti ei läinud me teineteisele kallale, vaid saime täiesti hakkama teineteise seltskonnas, rasketes oludes. Raskeim olu neist oli Rootsis ligi 1000 km igavat teed.
Õppisime ka lisaks, et aega tuleb rohkem võtta. 18 päeva oli liiga vähe, et nautida Norrat ja Soomet. Rootsist ma ei räägi. Samuti kirun ennast, et ei võtnud kaasa statiivi, distantspulti ja korralikku fotokat. Pildid on mul kõik tehtud Nokia N97 telefoniga, mis pole väga paha, aga keerulisemates olukordades oleks tahtnud juba asjalikumat varustust.
Õppige meie vigadest, varuge aega.
Samuti osutus alusetuks hirm, et roller sureb juba enne Jyväskylät ära ja me ei jõua elu sees nendega seda teed läbitud. Selle koha pealt tegime muidugi ka natukene sohki - oleks pidanud kaasa sõitma ka paar nö hiinakat ja mõndade teiste tootjate rollerid. Zoomerite pidavuses ei kahelnud me enne reisi sugugi ja tuleb tõdeda, et õigustatult - kallasime vaid bensiini ja tallasime. Peale paari kriimu ja minu masina avarii tagajärgede pole Zoomerid kannatanud.
Praegu pole me veel Zoomereid tagastanud ja tõdema peab, et peale lahti sõitmist on läinud kiirendus paremaks ja roller erksamaks. Foori tagant saab nendega Tallinnas hästi minema. Hädaks muutub aga madal tippkiirus, mille langemise on võib-olla tinginud siis tõesti variaatori rihma kulumine või venimine, mis peaks olema loomulik kulu.
Muidugi oleks ka praegu teatud komponentide vahetamisel masina kiirus juba ligi 70-80 km/h. Neetud olgu seadused, mis sunnivad väikeste punnidega liikuma kiirusel 45 km/h. Isegi 5 km/h annaks palju juurde ohutule liiklemisele. Pidev jalgujäämine tihedas liikluses tekitab päris palju totakaid olukordi ja ängi.
Ehk siis, kui tuleks selline ettevõtmine uuesti kõne alla, siis teeksin mida iganes, et piirajast vabaneda, pakiks enam-vähem sama varustuse ja ei sõidaks kindlasti Rootsi. Ka tuuleklaas poleks paha mõte. Muidu aga teeksin seda lollust ilmselt veel. Tuleb lihtsalt vältida igavaid teid, varuda aega ja kannatust ning varustust hästi valida.
Päev nr. 15
Üks päev jäi mul vahepeal blogi kirjutamata. Põhjus sel on lihtne. Mul polnud aega – ma sõitsin. Hehe. Kolmapäeval ärgates oli meil meelestatus selline, et sõidame ennast katki, peame neljapäeval õhtusele praamile jõudma.
Kolmapäeva hommik (loe: lõuna) läks meil tavapäraselt. Ärkasime ja kogunesime köögis, kus Kadi meile tavapärast putru tegi. Puder oli hea, loomulikult, kuid meil olid otsas suhkur, piim ja või - sõime siis soola ning veega putru. Mis seal ikka.
Idüllilise sooja hommiku kõrvale rüüpasime kohvi või teed ja heietasime, kui vähe veel minna on ning kui tore kõik on. Järsku hakkas Glen nurgas itsitama ja küsis, et miks me kõik arvasime, et Söderhamnist on laevale minek. Kõik jäid tasa korraks. Tõdesin, et mina ei tea, miks me seda kohta sihime.
Seejärel selgitas Ats, peale hetke mõtlemist, et oma arvutuste jaoks kasutas ta Grislehamni algselt, kuid reisi keskel marsruuti üle vaadates olime kogemata nime ära vahetanud ning kaotanud marsruudilt 200 km enda jaoks. Mis seal siis ikka, saime need 200 km tagasi kulgemiseks.
Ka Kadi hakkas vaikselt rääkima juba, et peaks sõitma kuni jaksame, kaua jaksame, et sadamasse jõuda. Miks sadam meie jaoks nii oluline oli? Aga selle pärast, et praamiga Ahvenamaale sõit
tähendas seda, et võime saarel olles jalad seinale panna ja paar päeva puhata, enne laevaga Tallinnasse naasemist.
Ega siis midagi. Pakkisime asjad ja algas üks pikk ja raske päev. Ööpäev tegelikult. Ega me suurt muud teinud järgmise hommikuni peale sõitmise. Läbisime miljon valgusaastat. Või oli sõit hoopis natukene üle 300 kilomeetri ... igal juhul sõitsime palju.
Korraks peatusime ühes väga toredas Rootsi linnas, mis võib-olla oligi Sundsvall. Hetkel ei ole ma selles kindel enam. Peatusime seal öösel ja soojenesime kiirtoidurestoranis, kuna mitu tundi sõitu hämaras oli meid juba üsna kangeks külmutanud. See vist ikkagi oli Sundsvall, sest ma küsisin seal teenindajate käest, miks linnal selline nimi on - keegi ei osanud mulle vastata.
Sealt toredast linnast ööpimeduses lahkudes ei teadnud me, kaua sõidame veel, kus ööbime. Kehtiv seisukoht oli, et vaatame, mis saab. Kusagil kella kolme-nelja paiku öösel asusime peatuspaika otsima ja esimese kohana leidsime kämpingu, kuhu me ei jäänud seetõttu, et seal olid köök ja tualett koodlukuga ning mitte kedagi kohapeal, kes ütleks, mis kood on.
See oli öösel kella nelja paiku. Sellest hetkest edasi hakkas sõit muutuma juba ebameeldivalt huvitavaks. Oleks võinud teha kihlvedusid, et millal Kadi põõsasse sõidab vms. Uni trügis kõigi meeltesse. Ka väsimus polnud võõras, vaid lähedane sõber. Istmik, selg ja liigesed valutasid juba tunde.
Jõudsime ka vahepealse ja eksliku sihtmärgini - möödusime kella viie paiku Söderhamni nimelisest asulast.
Korra muutusime üsna murelikuks, kui Kadi teelt kraavi kalduma hakkas. Otsisime seejärel kiiresti ööbimispaiga. Kadi selgitas, et ta jäigi korraks lenksu taga tukkuma ja surina muutus, mille tingis gaasi vabanemine lõtvuva randme alt, äratas ta, kui ees terendas kraav. Hästi läks.
Mäletan endal sarnast intsidenti Nordkappi lähistel, kui sõitsime läbi vihma tunde lõuna poole juba. Muusikat mul polnud, sest alustades sõitu arvasin, et olles märg on pleieriga jändamine rohkem tüli, kui asi seda väärt. Ja üks hetk, ootamatult jäin samuti tukkuma Zoomeri turjal. Silmade avamise järel nägin otse ees kümne meetri kaugusel järsakut ja all ootamas teravaid kive.
Peale seda ei tulnud mul tükk aega une vajadust peale, ehmatus raputas mu täiesti ärkvele tükiks ajaks.
Ööl vastu neljapäeva mõtlesin, et olen kaval ja kuulan audioraamatut, et mitte Zoomeri otsas magama jääda. Panin peale George Orwelli raamatu „1984" ja keerasin gaasi. Tähelepanu siduv kuulamine hoidis mind hästi ärkvel ja ehmatusega märkasin paar korda, et eelmisest odomeetri vaatamisest oli möödunud 40 kilomeetrit.
Lõpuks panin siiski peale mingi toreda ja helge muusika, sest „1984" on küll väga hea kuulamine, kuid kartsin, et sellesse liiga pika süvenemise järel tekib tahtmine vabatahtlikult kusagilt sillalt alla sõita.
Kolmapäeva, mis tegelikult oli juba neljapäeva varahommik, lõpetasimegi põõsas. Olles veel üsnagi asulas sees, panime telgid püsti kuhugi mingisuguse raudtee ja laohoone vahele põõsastesse. Edasi sõitmine tundus juba liiga ohtlik. Läksime magama kui väljas läks juba valgeks.
Neljapäeva hommik oli meie jaoks tõepoolest hommik. Ärkasime kella üheteistkümne paiku ja juba kell 12 startisime, et jõuda kella kaheksasele praamile. Sõime kusagil teeäärses peatuses kiire hommikusöögi ning saime ka väikse vihmasabina pähe. Sõitsime pikalt järjest. Vaimusilmas oli horisondil praam. Mmmm ... praam.
Tegelikult oli kahju Rootsist lahkuda, sest linnad on siin toredad ja ka loodusel pole midagi viga. Tore oleks, kui reisiks oleks olnud näiteks kaks korda rohkem aega, et aeg-ajalt päev või paar huvitavamas asulas ringi vaadata.
Viimased kilomeetrid enne Grislehamni olid väga toredad sõitmiseks. Üks kord muutus seal tee mitmeks kilomeetriks väga kurviliseks ja kitsaks. Asfalt samas oli seal väga korralik. Lausa lust oli seal sõita - keerasin rokki valjemaks ja nautisin haruldast kihutamise tunnet. Kui tee läbi sai ja korraks uuesti intercomi kuulama asusin, kuulsin vaid Atsi vandesõnu, kes morjendus sellest, et ta Zoomer kõigist teistest mõni km/h aeglasemalt sõidab.
Ootasime teda küll järgi, aga ega see vist tore ole, kui kõik teised sujuvalt eest ära kulgevad. Õnneks rahustas teda arutelu teemal, miks kõik masinad natukene kiirust on kaotanud. Arutasime sõites läbi erinevad variandid nagu õhufiltri ummistumine, vale rehvirõhk, kulunud rehvid, vananev variaatori rihm jms.
Ka Glen näitas vahepeal kergeid pessimismi ilminguid. Ühes peatuses tõdes ta, et masendav on tõik, et isegi võimalus puudub kihutamiseks ja seaduse rikkumiseks, kui on vaja kuhugi kiiremini jõuda. Hetkel on meie grupi efektiivseks kiiruseks 40 km/h - nukker.
Igal juhul, jõudsime praamile ja põhimõtteliselt on reis läbi. Jõudsime Ahvenamaale ja passime siin, kuni pühapäeval kell 01:00 läheme laevale, et Tallinna poole kulgeda. Täna, reede hommikul tervitas meid vihm. Kõik magavad alles, puhkavad. Eile sai ka kaua istutud ja heietatud läbitud teekonnast.
Päev nr. 14
Vesi teeb märjaks. Sellise lihtsa tõe saime teisipäeval uuesti selgeks. Hommikul kell üheksa avasin silmad. Tegelikult kõrvad vahetult enne. Kõrvad olid ka palju olulisemad, sest nende abil tegin kindlaks, et vastu telki langeb mingeid pisikesi asju ja palju. Kui ka silmad lahti said, tuvastasin telgi kattel voolavad piisad – asi selge, sadas.
Panin silmad ja kõrvad masendusest uuesti kinni ja magasin tunni veel, katkendlikult. Korduvate kontrollide vältel selgitasin, et midagi pole muutunud ja lõpuks otsustasin riided selga panna ja vihma kätte ronida.
Teised reisisellid järgisid eeskuju keskpäeva paiku ja ronisid kämpingu kööki, kus Kadi tegi taaskord ühe maitsva pudru. Keegi ei näidanud eesseisvast sõidust rääkides üles suurt entusiasmi. Vihmas sõit on paraku teema, mida kõik meist soovivad vältida, nii kõnes kui reaalsuses.
Tuju oli alustuseks siiski hea. Kui teele asusime, olime mõnda aega ka tänu vihmariietele kuivad ja üsna rõõmsad. Kui jõudsime aga esimesse peatusesse, kuhu sõitsime ligi 60 km, olid kõik üsna tõredad ja torisevad. Ats ja Glen suutsid söögilauas vaidlusesse sattuda suisa sedasi, et Kadi pidi sekkuma ja poisse rahustama.
Ega ei ole tuju hea ja tore, kui oled läbimärg ja väljas ootab märg sadul, mis on ka meeldivalt jahe, kui sinna peale pausi istmiku toetad.
Sealt lahkudes juhtus ka selline tore asi, et mu pleier jooksis kokku ja tõksis järgmised. mitukümmend kilomeetrit. Samas ei tahtnud ma vihmas seisma jääda, sest katkistest kilepükstest oleks kohe vesi nõrisenud mööda sääri alla saabastesse. Nii siis kuulasin ühte ja sama ringlevat heliklippi kokku jooksnud telefonist pea tunni.
Enne Umea nimelisse asulasse jõudmist lakkas vihm ja nägime kaugel horisondil sinist taevast. Üksikud lapid, kuid sellegi poolest oli rõõm suur. Sel päeval polnud me peale halli vati peakohal näinudki. Mõni kilomeeter hiljem nägime ka juba kuiva asfalti. Rõõm läks üha suuremaks.
Uuest optimistist kantuna kulgesime Umeasse, et navigaatori soovitatud kämpingut uurida.
Muidugi ei soosinud meid õnn ühegi seal asula lähedal oleva kämpingu puhul. Kokkuvõttes selgus, et meil, ligumärgadel, ei jää muud üle, kui sõita veel ligi 50 kilomeetrit Sundsvalli poole, et ase leida. Näe, vedas. Istungi siin 50 km Sundsvalli poole kämpingu köögis.
Tuleb aga kokkuvõttes välja, et Rootsi maantee on suurem katsumus meile, kui Nordkapp. Mida me sellest õpime? Ilmselt seda, et sõiduriietust tuleb hoolikalt valida. Kui see kogemata hävib, siis on nukker samuti. Samuti Glen siin just heietas, et õppisime ka seda, et Zoomeriga on vabalt võimalik igal pool liigelda, kuid mugavuse faktor pole just kõrge, kui ilm on midagi muud kui tore.
Kui kunagi veel peaksin sõitma Zoomeriga vihmas, leiutaksin sellele tuuleklaasi ja mingisuguse gondli ette. Masinat ennast libe asfalt ja niiske õhk justkui ei mõjutagi. Ka Midlandi BT2 komplektid on muuseas seni täiesti töös. Aeg-ajalt minu ja Atsi kiivritel küll mikrofonid muutuvad mingil müstilisel põhjusel iseenesest vaiksemaks, kuid otsest jama meil seadmetega pole ka paduvihmas olnud.
Aga mis seal ikka, sadamasse on jäänud ligikaudu 330 kilomeetrit. Mis pole sugugi palju. Võib-olla oleme juba neljapäeva varahommikul seal. Kes teab. Siis oleksime juba neljapäeva õhtul Ahvenamaal. Kus saame rahulikult natukene hinge tõmmata, enne kui laev meid koju toob.
Päev nr. 13
Esmapäeva hommikul ärkasime männikus üsna vara. Suuresti tänu füüsikateemalisele heliraamatule, mis rääkis Universumi koest ja püüdis Atsi tähelepanu nii, et tal silm enam kinni ei vajunud. Olime üsna vara juba linnas, kus einestasime ja peale poes varude täiendamist suundusime Honda esindust otsima, et 10W30 õli leida.
Honda esinduses kohtasime üht selli, kel jäi suu lahti, kui kuulis, et sõitsime Zoomeritega Tallinnast Nordkappi ja nüüd sihime Ahvenamaad. Ta ise omab ka üht sellist sõiduriista ja selgitas, et ta ei kujuta küll ette, kuidas võiks inimlikult olla võimalik sellega sõita tuhandeid kilomeetreid järjest.
Mees oli kohe siiralt õnnelik, nägu naerul. Ime, et pisar silma ei tulnud tal. Tuli ukse peale, ohkas ja vaatas nelja Zoomerit härdunult. Liigutav hetk kohe inimese elus, nii näis. Võib-olla jääb see tal meelde kui unenägu - kaua ei viibinud me seal. Ronisime uuesti sadulasse ja lipud lehvimas kadusime peatselt ümber nurga. Ta jäi meile järele vaatama.
Lahkusime linnast, kui päike veel paistis ning õhusooja oli ligi 20 kraadi. Olime juba õhtust saati valmistunud selleks, et tuleb pikk sõit väga nõmedal teeribal magistraali ääres. Seega ei morjendunudki me suurt, kui lõpuks paarikümnesentimeetrisel maanteeäärel veoautode, karavanide ja muude liikurite tuules värisesime.
Milleks kõigeks on mõistus võimeline - ootasime halvimat ning olime vaimus valmis. Kokkuvõttes suutsin mina isiklikult seda teed mitukümmend kilomeetrit ka täiesti nautida. Ka keegi teine ei hädaldanud.
Õhtusöök oli pühapäevasega võrreldes täiesti lustakas. Leidsime kusagilt ühe jalgpalliväljaku, mille juures seisid virnas lauad ja toolid. Seadsime end seal hubaselt sisse ja vaatasime kuidas rootslased palli taovad. Täiesti lustakas oli. Juttu jätkus, mitte nagu pühapäeval, kui vaikuses oma makarone näost sisse ajasime, aegajalt siiski häält tehes - peamiselt vaid torisemiseks.
Ütleme nii, et power oli esmaspäeva õhtul hinges ja motivatsioon hoolimata väsimusest suur. Kõik see muutus natukene, kui olime peale õhtusööki natukene sõitnud. Miks? Taevast hakkas taaskord tulema mingit märga mudru. Alguses langes vett vaikselt, paitavalt, jahutavalt ... minutite möödudes üha enam siiski torkides, lõpuks vastu kiivriklaasi suisa trummeldades.
Nüüd istume siin kämpingu köögis, telgid vettivad õues, on juba teisipäev. Kell on 02:02 Teame, et ärgates ei ole meteoroloogilised tingimused muutunud. Nii lubab HIRLAM mudel. Terve teisipäeva plaanime läbi vihma tulistada nii kuis jaksame ja võtta majakese kusagil tee ääres, kus kuivada. Sadamasse, kust viib praam Ahvenamaale, pole palju jäänud. Vaid 522 kilomeetrit.
Päev nr. 12
Pühapäev oli seni kõige masendavam päev üldse. Päike paistis ja ilm oli soe, kuid leidsime kõige närvesöövama ja tuimema tee, mida oma reisil kohanud oleme. Ja seda teed mööda sõidame me lõpuni.
Hommik algas tavapäraselt reipalt.Sõime oma pudru ära ja mõtlesime, et kui raske saab ikka olla sõita alla 200 km Luleasse. Entusiastlikus vaimus kulgesime kuni Rootsi piirini. Vahepeal ületasime ka polaarjoone. Rootsis hakkas asi juba esimestel minutitel kummaliseks kiskuma.
Gleni navigaatori abil üritasime leida bensiinijaama. Sai üks lähim seadmel tuvastatud ja rattad sinnapoole seatud. Kui GPS-i arvates olime jõudnud kohale, tervitas meid ühelt käelt võsa ja teiselt mingisugune hüljatud ilmega töökoda, kus seisis käputäis veoautosid. Mis seal siis ikka, keerasime lenkstangid järgmise bensiinijaama poole, kus saime õnneks ka tangitud.
Edasi sõitsime piiri äärest mitukümmend kilomeetrit mööda kruusateed, mis ei pärssinud seekord enam ka Kadi tempot. Visa tütarlaps on muutunud aiva julgemaks rasketes teeoludes. Keegi kraavi ei sõitnud ega põdrale otsa ka mitte - tore!
Peale kerget nikerdamist jõudsime seejärel maanteele. Ja oli seda vaja. Juba esimestel minutitel oli mul närv pingul, sest rootslased lihtsalt ei julge mööda sõita. Mulle täitsa meeldivad need juhid, kes aeglustamata meist meetri-poole kauguselt mööda paugutavad. Tõsiselt. Probleemi ei ole, kuna sõidame stabiilselt omas ääres nii, et pärisuunalise raja piires on vabalt võimalik mööda sõita täiesti ohutu külgvahega.
Ja täiesti hämmastavad on juhid, kes lihtsalt ei sõida mööda, enne kui teekattemärgistus ei luba reastuda möödasõiduks vastassuunda. Olgu, haagissuvilatest saab selles mõttes veel aru, et need on jurakad ja üle kahe meetri laiad, kuid kui näiteks pisike Golf tekitab paarikümne auto pikkuse järjekorra, milles tegelikult oleme meie süüdi, siis tuleb ikka masendus peale küll.
Kui olime mööda maanteed paar tundi kulgenud, peatusime õhtusöögiks. Selgelt oli näha kõiki tabanud meeleolulangus, mille pingeline sõit maanteeserval tingis. Võtsime rahulikult ja kosutasime enda kehasid toiduga. Tuju läks küll paremaks, aga väsimus oli visa kaduma.
Mis seal ikka, uimasena sõitsime tee äärt mööda edasi. Mingi hetk hakkas kõigil koitma, et kuni sadamani, kust praamiga Ahvenamaale minek, on tõenäoliselt täpselt samasugune tiheda liikluse, argade juhtide ja vähese ruumiga tee. Oi kus igatsesin hommikust rahulikku kruusateed. Siinkohal mainin, et Zoomeriga ongi lustakam sõita alternatiivsel maastikul. Poleks masinal sellist koormat ja oleks aega rohkem, sõidaksin selle maantee asemel kasvõi mööda metsa sadamani.
10-15 km enne meie sihtpunkti pidime tegema pausi, sest Kadi tundis, kuidas tal hakkab pilt juba eest ära vajuma ning ta võiks lihtsalt mõnele veoautole ette kukkuda. Paremale kukkuda eriti võimalik polnud, kuna seal saatis meid suure osa ajast teepiire.
Nii siis sõitsimegi täna enamuse päevast piirde ja autode vahelises alas, kus eksimiseks ruumi polnud. Õnneks ei ole see tee kiirtee. Olgu, üksikud lõigud, võib-olla kümnendik, on kiirdeed, kuid nendest kohtadest saame mööda sõita.
Kokkuvõttes ei oskagi keegi meist öelda, kuidas sellest hädast pääseda. Sest see tee viib otse sadamani ja kõrvalteid mööda leiutas Glen eile marsruudi, mis vähemalt päevateekonna võrra pikem. Eks näis. Lähme nüüd hommikul (loe: pärastlõunal) õli vahetama ja siis otsustame, mis teeme.
Üks häda tabas meid eile tegelikult veel. Gleni navigaatori arvates on Lulea lähistel olemas täiesti pädev kämping, mida me ka päev otsa sihtisime tegelikult. Kohale jõudes olime kusagil muuseumi juures, aga kämpingust polnud lõhna ka mitte. Kui hakkasime sellest punktist eemalduma, hõiskas navi, et peaksime koheselt tagasi pöörama.
Keerutasime tükk aega ringi, enne kui õige koha üles leidsime. Seal selgus muidugi, et meil läheb vaja mingit spetsiaalset kämpingukaarti, kui soovime seal ööbida. Lisaks tuli sealses parklas herilane meid ahistama - lendasid esimese asjana Glenile pähe ja jälitas teda, kui too põgeneda üritas. Kui Glen oli jooksu pannud, võttis summ järgmise sihtmärgi ja nii edasi, kuni panime kiivrid pähe ja lesta tõmbasime. Neli karmi mopedisti. Hehe.
Navi arvates ühtegi teist kämpingut Lulea lähistel ka ei leidunud. Autoga matkajale oleks olnud lahendus sõita ligikaudu 40 km ning proovida mujal õnne, kuid meile tähendanuks see ligi tundi sõitu ja sellega me ei leppinud.
Tiirutasime ümber Lulea, et leida kohta, kus panna põõsaste vahele telgid püsti ja see päev selja taha saada. Sõitsime ka linna sisse ja võtsime Mac Donaldsis väikse kosutuse. Sealt lahkudes pandi meile kohalike nolkide poolt ära ka. Seisime foori taga, kui meie kõrvale kulgesid teismelised oma 50-kuubikuliste gondliväristajatega.
Meile esitati ilmselgelt väljakutse - tuuritati plärisevat kahetaktilist mootorit ja heideti meie poole pilke. Ilmselgelt oleksime ka pähe saanud võidu startides, kuid me ei saanud sellegagi hakkama, kuna navigaatorit jälgiv Glen suutis rohelise tule maha magada.
Keegi võiks meile pai teha, et me oleme vist ainsad, kel siin ilmas ontlikult rolleritel piiraja peal. Kui meie tempo on legaalsed 45 km/h, siis tuhisevad meist pidevalt mingid noormehed plärina saatel mööda. Nukraks teeb. Eriti kuna teame, et Zoomerid suudaks enamat.
Päev nr. 11
Huvitav on hommik, mil äratab sind vihm. Täna nii oli. Kui tegin enne kümmet silmad lahti, tervitas mind ilm, sabistades õrnalt piiskadega mööda telki. Panin silmad uuesti kinni ja mõtlesin, et keegi niikuinii äratusele ei reageeri – ma tean, et see on vana jutt, et ärkame hilja, aga no nii on. Kadi oli siiski kõige esimesena üleval ja asjatas juba köögis, kui hommikul maailma avastama asusin.
Peale Kadi ärkasime kõik lõuna paiku, mis tegi tervisele head. Pikemalt magamine kulus täiesti ära, kuna enne ööd tundsin end üsna nigelalt ja hommikuks oli olukord paranenud. Paar tundi uimasime ja asusime taas teele. Ja nagu korduvalt varemgi, ootasime kõik Gleni järel, kes pani kindaid mitu minutit kätte jms.
Maanteel kulgemine ei olnud sirge - juba esimestel minutitel hakkasid masinad asfaldil slaalomit tegema. Eile õhtul avastatud vingerdamine on ilmselt midagi ürgset - midagi, mida mees peab rolleriga tegema.
Plingi on loodetavasti jõudnud ka väike videoklipp sellest, kuidas me formatsioonis slaalomit sõidame. Tegelikult ei ole mul aimugi, kas plingi saadetud videod ka töötavad. Meil on igatahes lõbus.
Glen paaritas ära ka Kadi kiivri ja telefoni - viimaks tekkis tütarlapsel soov muusikat sõidu ajal kuulata. Võib-olla on nö Soome Poola ka temani jõudnud.
Maastik oli täpselt samasugune, nagu oli peale Oulut, kui alles põhja suundusime. Teel saadavad meid vaid männid ja asfalt ning taevas, kus sõuavad sünged pilved. Aeg-ajalt saime sealt teel olles ka sutsu vett pähe, kuid õnneks oli enamus päevast kuiv.
Õhtueinet sõime asulas, mille nimi on tõlgitult avarii. Soome keeles siis Kolari. See oli huvitav kogemus, kuna nägime väga palju kohalikke rullnokkasid. Istusime seal kusagil parklas pingi peal ja tegime putru ning jälgisime, kuidas asula paari ringtee vahet keerutasid paar tuunitud panni, mis lärtsusid liiga võimsa basskõlari raske vasara all.
Kummastav oli tõepoolest jälgida, kuidas ühed ja samad toonklaasidega autod meist korduvalt mööda sõitsid. Deja-vu tunne oli tugev. Iga möödumine erines vaid meid raputava tümaka rütmi poolest. Siinkohal teadmiseks, et ka Soomes kuulatakse tehnot, mida ma varem ei uskunud.
Paar korda oli tunne, et kohe tullakse ja antakse meile kaigast, kuid õnneks sõitsid rullarid vaid parklast läbi ning hõiskasid autost rõõmuhüüdeid ning lehvitasid meile. Hea meel oli siiski, kui viimaks sealt asulast minema saime.
Teel kämpingusse silmasime ka üht Honda Gold Wing tüüpi vanemat isendit, millel oli järelkäru ja kõrval ka lisagondel. Pehmelt öeldes tundus see täiesti jabur. Milles peitub võlu sõita viierattalise liiklusvahendiga, kuhu on kuidagi peidetud ka mootorratas? Samas, igaühele oma. Meilt on küsitud tee ääres korduvalt, et mida me õige mõtleme, et rolleritega Nordkappi ronisime. Päringule ja vastusele on reeglina järgnenud uskumatust väljendav peavangutus uudistaja poolt.
Minu suur Norra kivi on nüüdseks läbinud juba mitusada kilomeetrit. Just nimelt. Norras tekkis paksult riides olles ja kiiver peas tõsine astronaudi tunne ning mida toovad astronaudid koju? Kive! Ats korjas pisemaid killukesi, kuid ma mõtlesin, et toon Eestisse ühe rändrahnu juurde. Mõne kilo raskune jurakas ei ole seni veel Zoomeri juhitavust ega lõppkiirust kompromiteerinud.
Päev nr. 10
Täna siis keerasime ära. Üsna mitmes mõttes, aga kõige selgemini mõistetav on ehk tõik, et võtsime suuna sisemaale, mis võib olla kokkuvõttes üsna rumal mõte. Glen just vaatas siin teed Ahvenamaale ja tuleb välja, et kui me mõnuga tulistaks iga päev, oleksime kolme või nelja päevaga kohal juba. Siis jääb küsimus, mis me seal teeme nii kaua, kui laev läheb alles pühapäeval kell 0100.
Muidugi ootab meid veel ees õlivahetus, mida tundub, et saame teha Lulea nimelises asulas, Botnia lahe ääres. Sellega võib meil tõenäoliselt terve päev kaduma minna, kuid see selgub siis, kui seal oleme.
Tänane päev algas nagu ikka - ei kuulnud meist keegi äratuskella ja saime silmad lahti alles lõuna paiku. Olgu, mina kuulsin, aga keegi teine ei reageerinud, seega magasin edasi.
Kämpingus luusis üks valge kass, kes meid ka öösel sugugi rahule ei tahtnud jätta. Alles peale paari viilu leiba leidis ta, et ei viitsi enam aknast sisse trügida.
Mägede vahelt läbisõit ei olnud üllatavalt tänase päeva kõige külmem osa. Selleks oli hiljem Soome lagedatel väljadel „kihutamine", mis oli üsna morjendav ja jahe just tänu tugevale tuulele, mis lõikas läbi mitmest kihist riietest ja väsitas korralikult. Mõtted liikusid seal sõites korduvalt varem läbitud entroopia oru juurde.
Silma järgi oli päev ometigi tore. Suurema osa päevast saatis meid päike, mis paraku ei soendanud meid kordagi. Pilvi oli vähe ja hiljem pilte vaadates tekkis mõte, et super ilm oli ju, miks ma ometi külmast värisen.
Glen hädaldas terve sõidu Soomes, et see osa tollest riigist meenutab talle Poolat. Ta ei saanud sellest kuidagi üle ja tõdes, et on maalappe, mis võiks lihtsalt kaardilt ära kustutada ja sinna huvitavama maastiku asemele panna. See on ka tema argument, miks peaksime keerama Rootsi rannikule, mitte kulgema mööda lagedat maad keset riiki.
Mina olin muidugi tavapäraselt Glenist täiesti erineval arvamusel. Minu arvates oli täna läbitud maastik suisa oivaline. Kuulasin muusikat ning ohkasin ja ahhetasin, vaadates mööda nõlvasid looklevat kaasikut.
Õhtusöögi ajal soendasime end vahva ja spontaanse mänguga, kus mina viskasin kivi õhku ja Glen ning Kadi üritasid sellele kividega õhus pihta saada. Glen kirus terve mängu vältel, et see on nõme mäng, sest ta ei saa pihta. Pooletunnise loopimise tulemuseks oli üks punkt Kadil.
Selle peatuse ajal, kui üle järve paistis Rootsi, avastasime ka kateloki ahjuna kasutamise võimaluse. Tegime selles madalal tulel soojaks hamburgereid ja Karjala pirukaid.
Mingi hetk õhtul avastas Ats, et Kadi roller ujub kuidagi naljakalt. Peatusime ja rollereid kordamööda sõidutades mõtlesime, et äkki on rehvil midagi viga. Glen spekuleeris ka, et ebatõenäoline, kuid võimalik on, et rehv on ebaühtlaselt kulunud, mistõttu Kadi hakkas tee peal slaalomit sõitma. Loogilist seost polnud vaja, sest tütarlapsel oli lõbus.
See päädis sellega, et me kõik sõitsime neljakesi sõiduradasid eraldava katkendjoone vahel slaalomit tervelt 40 viimast kilomeetrit enne kämpingut.
Kui nägime vastutulevaid autosid, siis tõmbasime ilusti oma kohale, nagu viielised algklasside õpilased. Kui autod möödas, põrutasime kohe tagasi slaalomit sõitma. Kadi oli selle koha pealt kõige suurem entusiast.
Mingi hetk hakkas Ats ka suunatuledega mängima, et slaalomit värvikamaks muuta. Samal hetkel ilmusid kaugemalt kurvi tagant taaskord auto tuled. Tõmbasime sujuvalt tee äärde just märkamaks, et vastutulev sõiduk on politsei buss. Seaduse härrad saatsid meid küll pika pilguga, aga sellega too intsident ka piirdus - õnneks.
Vigursõidust hoos mõtlesin ma, et sõidaks natukene ka rattateel. Soomes oleme korduvalt näinud, kuidas rollerid seda liiklemiseks kasutavad ja meie teada peaks see ka olema täiesti legaalne, kui tee on märgitud ainult rattateena.
Esimesel korral oli kõik väga lahe. Tegin kiire põike maantee kõrval kulgevale rattateele - väga äge. Teisel korral mõtlesin, et kas Ats ka rattateele keerab. Aga ei. Mis seal siis ikka, tõmbasin ühe kiire põikega rattateele ja sekund hiljem avastasin, et see ei ühine enam maanteega. Kurva pilguga vaatasin, kuidas teised kolm Zoomerit kaovad puude taha ja mina kulgen mingisse asulasse.
Otsustasin, et kuidagi peab sealt läbi saama - väänasin lenksu maanteega paralleelseks ja suunasin rolleri majade vahele, kus vihisesin läbi madala kraavi ning pesukuivatusnööride alt läbi. Peale kahtlase väärtusega liiklusmanöövreid ja ka maastikusõitu sain tagasi teele, kus Ats tükk aega mu kõrval sõites naerda lõkerdas.
Päev nr. 9
Alustan siis tänase päeva naelast - lõpuks tegime ka reisi esimese avarii ära. Asi algas sellest, et Kadi soovil hakkasime harjutama kommet, et kui kitsal teel on mõni auto meil sabas, siis tõmbame kõik ilusti tee äärde ja laseme kiirema mööda.
Mõeldud tehtud ja korduvalt see ka sujus, kuni ühe korrani, mil Ats sõitis ees ja kui üks buss oli möödunud, märkas ta, et üks tuleb veel. Ta jõudis raadiosaatjasse hõisata buss ja pidurit vajutada ilusti. Ilusti sai ka Kadi pidamam tema järel ja ilusti sain pidama ka mina, tema järel. Glen ei saanud ilusti pidama. Ta ei saanud ka keskmiselt või halvasti pidama. Ta ei saanudki pidama.
Hoog oli õnneks väike, millega ta mulle sisse sõitis - ligi 10-15 km/h, mis kinkis mulle piisava impulsi, et maanduda Kadi rolleri vasakus rattakotis, aga teda mitte ümber lükata. Ise ei mäleta ma juhtunust enamat, kui et kartsin pidurdades, et Glenil on äkki natukene närvikõdi. Seejärel nägin korra taevast ja siis asfalti.
Õnneks on varustuses roller ja mitmekihiliselt riides Kadi üsna pehmed objektid ning kokkupõrke energia absorbeerus meeldivalt sujuvalt, kuid peegel lendas mul siiski tagurpidi ja Zoomer lõpetas külili loigus.
Kokkuvõttes tekkis kokkupõrge seetõttu, et Glen sai esimesest peatumishoiatusest aru ning ka hoo maha, kuid teine hõise oli ebaselge, kui Ats uuesti aeglustama hakkas ja reageerimisteekond jäi Glenile tsipa lühikeseks.
Hästi läks. Kohe väga hästi, sest keegi meist viga ei saanud - seda võibolla tõesti tänu paksule vihmariietusele ja ka Zoomerid on kõik terved. Visad masinad: viivad meid Nordkappi ja elavad ka avarii üle. Gleni esimene reaktsioon oli muidugi kaamera kätte haarata ja plingima hakata, mina lõkerdasin samas naerda.
Eile poleks äärepealt nii hästi läinud. Unustasin selle lihtsalt kirja panna, aga ühel korral oleks pea-aegu toimunud minu ja Gleni vahel avarii täiskiiruselt. See intsident algas sellest, et üle raadiosaatja sai jälle formatsiooni juhi poolt hõisatud, et peatume. Hakkasime kõik aeglustama ja Glen, kes parajasti pildistas vasaku käega, muidugi ei märganud hoiatust.
Mina sain sellest teada siis, kui olin seiskunud ja Glen alles tükk maad hiljem peatus, adrenaliinilaksu all. Meile heietas ta, et oli pildistanud, pildistanud ja järsku tuhises minu vasak peegel ta õla juurest mööda - oleks ta natukene paremale hoidnud, oleks ta minu Zoomerisse maandunud ja siis oleks ilmselt olnud tükid taga masinatel ning võib-olla ka meil.
Seni tundub, et suurim oht meile siin kaugel kodust oleme me ise.
Sellega seoses ... oleme ohtlikut mitte ainult endile, vaid ka teistele. Üks kord lasime jälle autosid mööda ja mina, Glen ning Kadi jõudsime ühes taskus peatuda, Ats aga tulistas edasi. Ta ei saanud muidugi aru, mis toimub ja jäi kusagil kitsas kohas seisma. Veoauto, mis ta tagas sõitis, pani blokki seepeale. Veoauto tagune auto sai seisma ja ülimalt napilt ka sellele järgnev. Ligi viis sentimeetrit ja kliirensiks, kui kõige tagumine auto rehvide kriginal seiskus. Vedas jälle.
Aga mis veel huvitavat? Tänane päev algas sombus. Mägede vahel, mille tippe näha ei olnud, vihmasabinas. Sabin oli kohe selline, et keegi peale Gleni ei roninud enne kahteteist telgist välja, kui vihm möödas oli. Saimegi seetõttu liikuma harukordselt hilja ning läbisime vaid ligi 130 kilomeetrit.
Sellest vaid ligi 30 enam-vähem kuiva ilmaga.
Ülejäänud sõit oli nutma ajavalt ilusal teel, mis lookles mööda mägede külgesid, kuid paraku paduvihmas. Kämpingusse jõudes olime kõik juba nii ligunenud, et ei tahtnud üldse enam edasi sõita. Muidu ehk polekski nii hull olnud, aga avarii tõttu olid mul vihmapüksid puruks ja sisemine riietus samuti läbimärg. Hommikul ilmselt otsin kotipõhjast üles õmbluskomplekti ja teibi ning hakkan pükse lappima, sest homme peame hoolimata ilmast tulistama päris pikalt.
Korra sõitsime kaheksa paiku isegi vihmapilve alt välja ja mõtlesime, et hakkame süüa tegema, kuid kui Kadi oli kuivikud kotist välja võtnud jõudis sadu meile järele ning korralikult. Seega peatusimegi vaid korra poes ning mõtlesime, et ühe päeva teeme siis lühema ja soeneme kusagil kämpingus. Hea mõte, kuna nii mõnelgi meist olid kerged külmetuse tunnused hommikul.
Neljapäeva hommik oli küll külm ja karge, kuid täiesti oma võluga. Ööbisime ühes kämpingus, kus telgid õnnestus meil panna oja kõrvale, mille kohina saatel suikusime ja ärkasime. Öösel kahe paiku käis ka kamp lambaid meie telkide ümber tuterdamas, muru söömas.
Köök oli tolles kämpingus samuti väga vahva ja me okupeerisime sellest sujuvalt poole ära oma kodinatega, kui sööki valmistasime ja tehnikaga mängisime.
Palju ei olnud täna (neljapäeval - igaks juhuks, selgituseks) võimalik neid oivalisi mägesid vaadata, kuna visiirid oleks olnud justkui suitsuklaasist. Nii palju, kui silm siiski seletas, oli raske uskuda, kui palju värve on mägedel ja merel. Hallid, tumelillad ja suisa troopilisele merele omased heletürkiissinised toonid varieeruvad siin maaliliselt, lummavalt.
Hoolimata kargest kliimast tasub siia Norra rannikule sõitma tulla. Kui veab ja natukene päikestki antakse, on vaated pehmelt öeldes täitsa p*rses, kui ilusad. Ka tee on mõnusalt kurviline ja suundub mäest üles ja alla.
Täna oli see päev, kus Gleniga vihmasajus tõdesime, et tüdimusest, mis meid esimeste raskuste ajal kummitas, pole enam jälgegi. Kadi ja Ats pole muidugi kordagi hädaldanud - väga asjalikud reisijad. Glenil oli vahepeal siiber aeglasest tempost, kuid täna ütles ta läbimärjana, et sõidaks hea meelega terve Norra ranniku läbi, kui aega oleks.
Mina teadagi esimestel päevadel olin üsna nördinud, et iga hommik suudame mitte millelegi tunde
raisata. Mingisugune rahu tuli meil peale juba enne Nordkappi jõudmist. Kõik rutiinid on nüüdseks sisse harjunud. Kui hakkab sadama, siis kõik teavad, kuidas end kuivas tuleb hoida. Kui on teel õhtusöök, siis saame samuti kiiresti hakkama. Asjad sujuvad, ülesanded on selged.
Päev nr. 8
Eilne päev algas ootuses, et päev läbi tuleb sõita vihmas, kuna Alta kohta antud ilmateade ennustas märga. Õnneks tabas meid aga päikesepaiste just Altasse jõudes. Soe ei olnud päeva jooksul siiski kordagi, kuid vähemalt pool teed saatis meid päike, ka lõplikku laagripaika jõudes nägime mägede vahel valguskiiri hiilimas.
Muidugi seda rõõmu pikalt polnud, kui telgid püsti saime olid ümbritsevad mäed juba pilvedest kaetud. Hommikul ärkasime vihmas, kuigi prognooside järgi võiks täna olla üsna helge ilm. Siin rannikul ei saa kellegi ennustusi uskuda - siit tahame nii kiiresti minema saada, kui võimalik.
Kas täna või homme keeramegi lenksud Rootsi poole ja sõidame mägede vahelt läbi. Ats on millegipärast täiesti veendunud, et seal on parem. Võibolla tõesti on siin lihtsalt nii külm ja märg, et halvemaks minna enam ei saa - usun, et saab siiski. Saab, saab.
Probleem ongi see, et isegi kui on ilus koht, ei taha ringi vahtida, kui igast riidepraost trügib niiskus sisse ja läbi kiivriklaasi näeb vaid piiskasid. Ka pilte sai hommikupoole vähem tehtud just tänu sellele, et sõidu ajal kaamera väljavõtmine lahendus sellega, et objektiiv oli sekundiga piisku täis. Seisma jääda ka ometi iga nurga peal ei saa.
Päeva esimene ots, tee Altasse oli omaette väärt kogemus. Sellist maastikku iga päev ei näe. Ei olnud seal mägiseid rannikuteid ja jahmatavaid vaateid - mõnikümmend kilomeetrit oli tikksirgeid teid kesk lagedaid välju, kust puudustid puud ja elu.
Mõni kilomeeter saatis meid tume ja vali kärestik, millest õhkas rasket, ükskõikset külmust. Paari kilomeetri kaugusel teest oli küngaste nõlvadel näha ka lund. Tuul oli seal nii lõikav, et isegi meie tihedast riidepakendist suskas see läbi nagu kuum nuga võist. Millegipärast meenus seal müütiline Ragnarok - viikingite maailmalõpp, kus kõik hääbub, külmub ja lõpuks hunt sööb taevast päikese ja kuu (kui ma õigesti kõike mäletan). Entroopia org.
Ats hakkas raadiosides heietama, kuidas oleks seal elada. Mõtled, et läheks naabrile külla ... naabreid pole. No teeks siis puid, et ahju visata ... puid ka pole. Muldaks kartuleid, põldu pole, isegi mulda pole... Läheks loeks Delfit ... netti ka pole. Midagi pole ... enam inimvaenulikmaks minna on üsna keeruline.
Eilse päeva kohta rohkem rääkida ei oskagi, õhtul sõitsime juba suuremate mägede vahel ning käisime ka korra pilvedest kõrgemal. Muidu oli lihtne päev - lihtne külm ja lihtne ilu. Sellest saagast ei ole aga mõtet sõnu keerutada. Vaadake parem pilte.
Päev nr. 7
Mida me teisipäevalt õppisime? Aga seda, et ära nori ilmaga tüli. Kui Mageroya saarele jõudes oli ilm hämmastavalt selge ja soe, siis lahkusime sealt pilves peaga. Just nimelt, enamuse hommikusest sõidust sel saarel olime pilve sees ja nähtavus oli 20-50 meetrit. Ja kui me parajasti pilves polnud, siis tuli mingit pisikest märga mudru pidevalt taevast alla. Õhusooja oli terve päev alla kümne kraadi.
Kesköise päikese kämpingusse jõudsime kesköösel vastu teisipäeva. Lahe on tõik, et kesköise päikese kämpingus otseselt ei paista keskööl päike - see on siis parajasti künka taga. Nõuaks raha tagasi, aga me oleme juba paar ööd seda vaatemängu näinud. Muidugi poleks olnud raske ka kodutähte varjutava kivihunniku otsa ronida, kuid õhtul keegi selleks motivatsiooni ei leidnud.
Kuna seal kämpingus oli nii tore õhtul ja mõtlesime, et mis võiks ikka valesti minna homme, siis otsustasime, et ronime põhjatippu hommikul - idioodid. Ma küll alguses mõtlesin, et võiks ära käia kohe õhtul, kuid süüdistan nüüd kurjas Gleni, kes mu ümber veenis. Igal juhul, panime siis tipust mõne kilomeetri kaugusel laagri püsti ja tähistasime kerge rummiga.
Hommikul ärkasin Gleni hõigete peale, et vihma sajab.
Panime tavapärases tempos asjad kokku, sõime ning veeresime viimased kilomeetrid tipu poole. Väravate juures avastasime, et me näeme vaevu teineteist ja võtsime vastu masu-otsuse, et kuna me praktiliselt oleme juba tipus, siis me ei hakka näo eest 215 Norra krooni maksma, et natukene teises kohas mittemidagi näha.
Tegelikult oli meil juba enne minekut kuri plaan, et turistitippu me minna ei tahakski, vaid pigem õigesse põhjapoolseimasse nurka, mis on Nordkapist paar kilomeetrit lääne pool. Sinna viib ka jalgrada, millel lootsime rolleriga kulgeda. Kohale jõudes avastasime, et see jalgrada on üheksa kilomeetrit pikk ning Zoomerile läbimatu. Üsna tõenäoliselt läbimatu 99,9 protsendile sõidukitele tegelikult.
Pilves sõit oli täiesti omaette vahva elamus. Sõita sain vaid parempoolse teekatte valge joone järgi, kuna vasak hakkas juba nägemisulatusest kaduma. Vastutulevate sõidukite tulesid silmasin alles 50-100 meetri kauguselt ja teiste rollerite asukohast ei teadnud ma midagi enne, kui allpool pilvi jälle kokku saime.
Kokkuvõttes oli eile meie senise matka kõige märjem, külmem ja väsitavam päev. Sõitsime suure osa ajast ka juba veeretud teed mööda, mis käib Nordkappi ja tagasi. Iseenesest olid vaated endiselt oivalised, kuid hägune visiir, tugev külgtuul ja märg olemine raskendasid sõidu nautimist tublisti.
Aga kraavi ei sõitnud keegi, mäest üles ja alla saime ning alajahtunud meist ka keegi ei ole - järelikult võib Zoomeriga Nordkappi ronida küll! Samas kohtasime saarel bensiinijaamas ühte sakslasest ratturit, kes ütles, et tema pole oma kolmekümneaastase rattakogemuse juures nii kehva ilma veel näinud.
Sama sakslane hõikas enne rattale ronimist veel, et kas teame, kuidas sellist ilma Saksamaal kutsutakse. Vaatasime küsiva pilguga ja ilma eriti ootamata lisas mees: „Echtes sc*eiss wetter!" ja pani endale hullumeelselt naerda lõgistades kiivri pähe.
Midagi märkimisväärset enne Olderfjordi justkui ei juhtunudki, peale selle, et Nordkapi tunnelist väljudes lõpetas mu kiivri mikrofon töötamise ja pidin terve edasise tee sõitma vaikuses - keegi ei viitsi sinuga suhelda, kui sa vastu ei räägi. Samuti pakkisin lolli peaga kõrvaklapid kuhugi sügavale, nii et ka muusikat kuulata mul ei õnnestunud.
30 km enne Olderfjordi tegime ka väikese peatuse, et jalgu sirutada ning meelt värskendada. Sel hetkel tabas meid üks sakslane, kes suure sihikindlusega jooksis meid bussist pildistama ja andis mulle paki Hispaania sigarette. Me seedisime seda infot veel paar minutit ja lõpuks kehitasime õlgu ning andsime jälle gaasi.
Rasket teed oli maismaal kokku ligikaudu 70 km, mis oli mereäärne lõik Nordkapi tunneli ja Olderfjordi vahel, kust keerab tee ära ka Alta poole. Kui olime lenksu Alta poole keeranud, läks sõit juba lõbusamaks. Päev oli küll juba õhtusse veerenud ja kõhud kõigil tühjad ning väike jahedus naha vahel, kuid viimane lõik kämpingusse oli juba üsna tore. Sadas jätkuvalt, kuid tuult oli vähem ning maastik samuti uus.
Päev külm, lõpp soe. Ega meil palju muud üle jäänud, kui võtta õhtul väike majake kämpingus, kuna olime kõik natukene külma saanud ei tundunud mõistlik riskida kellegi haigestumisega. Magama oli raske jääda isegi pilvise taevaga, kuna öö läbi oli väljas siiski valge nagu kodumaal võiks praegu olla kaheksa paiku õhtul.
Peale tervet päeva vihmas ja külmas vaatasime üle ka marsruudi tagasi Ahvenamaale. Võtsime Norra ranniku lõiku natukene lühemaks, et oleks varuaega väga halbade ilmade tarbeks. Homseks on meil vaim valmis, et sõita jälle päev otsa vihmas. Ja ega tundu ka, et siin peagi palju paremaks läheks.
Aga sellegi poolest, meil on kiletunked, küüslauk ja hoog sees!
Päev nr. 6
Nonii! Zoomerite visadus on juba suuresti tõestatud. Oleme hetkel pargitud kesköise päikese kämpingusse, mis on päris Euroopa põhjatipust mõne kilomeetri kaugusel. Siit võin rolleri tippu kasvõi lükata, kui midagi peaks veel juhtuma peale pudru söömist ja enne Nordkapi linna sõitmist.
Ilmaga on meil tohutult vedanud. Kogu Mageroya saare läbimise vältel paistis päike ja tee oli kuiv. Kui kell kolm öösel magama läksime, paistis endiselt päike. Ja ega ta loojunudki, kuigi ega nüüd lõunal teda enam näha ei ole - sajab lihtsalt. Ehk siis tipuni läks hästi, aga tont seda teab, mis nüüd edasi saab.
Täna suundume esimese asjana põhjatippu ja tegelikult on meil plaan minna mitte kurikuulsale vaatplatvormile (kurikuulus hinna poolest), vaid sõita mööda jalgsirada, mis viib natukene lääne pool asuvale poolsaarele, mis kaardilt kaedes on ilmselgelt kõige põhjapoolsem tipp. Bensiini on muidugi vaja, seega käime Nordkapist kindlasti läbi.
Eile oli väga huvitav sõit, sest ligikaudu kolmesaja kilomeetriga muutus maastik täielikult. Esimese asjana ületasime sõitma asudes Soome ja Norra piiri ning juba mõni tund hiljem sõitsime mägede vahele.
Sealt edasi läheks jutt üsna pikaks, kui üritaksin sõnadega kirjeldada neid vaateid. Hoiame tähemärke kokku, kuna pilt räägib rohkem kui tuhat sõna, siis fotod olgu romaaniks meie mõnetunnisest teekonnast mägede vahel lookleval teel.
Siinkohal peab tõdema, et tee, mis Lakselvist tippu välja viis, on tõesti kitsas. Väga heas korras, aga väga kitsas. Neljakesi suutsime takistada liiklust nii mitmelgi korral. Vaateid jagus ligi sajal kilomeetril konstantselt nii, et sõida või kraavi, sest pea oli imetlemisest otsas laiali - jällegi, tasub pilte vaadata.
Õhtusöögi tegime Indre Billefjordis ühel künkal, kus tõdesime taaskord, et lausa hämmastavalt on meil ilmaga vedanud. Sealt silmasime kaugemal mägede vahel sõudvaid vihmapilvi, millel ka hallid kardinad all rippusid - ühtegi neist me läbima ei pidanud õnneks.
Ka loodus muutus tegelikult üsna järsult, saja kilomeetriga kadusid jändrikud kasedki ja alles jäi vaid sammal, muru ja muu taoline. Saime ka natukene lumel sõita, kuid mitte seetõttu, et valge külm ollus oleks kusagil teele hiilinud. Tegelikult oli asi siis nii, et sõitsime sõitsime ja nägime taamal valgeid laike. Raadiosides jätkus pikk vaidlus - Kadi arvas, et see ei ole lumi.
No siis pidime minema järgi vaatama ja nii sõitsimegi Atsiga kahekesi vaikselt mööda lagendikku ühe valge laiguni ning tegime kindlaks, et see ikka on lumi. Kadi süda rahulik lõbustasime ennast natukene ka lume peal ja keerutasime valget mudru taevasse tagurattaga.
Olime maastikul sõites hellad, kuid tundus justkui Zoomer üldse ei hooli, mis maastik sel rataste all. Nii märjal samblal, mätastel, mudas kui ka lumel liikus kaherattaline koos matkavarustusega täiesti edukalt.
Päev nr. 5
Eilse päeva võib kokku võtta sedasi: Zoomerid vallutavad tõuse ja kuku-p***eli-ilusad-vaated!
Selleni jõuan aga hiljem.
Päev algas nagu ikka venimisega hommikusöögi valmistamisel ja asjade pakkimisel. Saime laagrist minema täiesti tavalisel ajal ja peale poekülastust lahkusime linnast alles 15:00! Samas pidasime heaks tooniks kõik kotid toitu nii täis toppida, kui vähegi võimalik - ma küll ei tea omast kogemusest, aga räägitakse, et Norras on kõik hinnad palju kõrgemad kui isegi Soomes.
Tegelikult ei ole selles hilja liikumahakkamises midagi hullu, sest me jõudsime ka täiesti tavalisel ajal, nimelt kell 02:00 öösel laagripaika, mis on Norra-Soome piiri ääres. Kellaajad tunduvad võib-olla kentsakad, aga me sõidame sama palju, kui startides kell 09:00 ja jõudes kohale kell 20:00 õhtul. Ja, kuigi ma ei salli hommikust venimist, annab selline režiim meile suurepärase võimaluse sõita pool maast hämaras, mil on vapustavad värvid, lõhnad ja emotsioonid maastikust kordades suuremad.
Päeva esimene ots sõitu oli enamjaolt üsna monotoonne - pikad sirged, hea asfalt, tasane maastik. Kui hakkasime aga Ivalole lähenema hakkasid paistma esimesed mäehakatised ning maastik muutus kümne-kahekümne kilomeetriga dramaatiliselt. Sõitsime rolleritega ka ühe lähedase kõrgema künka tippu, kust kaesime natukene maailma.
... noh, mis ma oskan selle vaate kohta öelda. Ma üritasin küll pilti teha, aga fotovarustus ei võimalda meil hästi edasi anda seda vaadet. Kes on seal kandis kolamas käinud, teab, et seal on ilus. Kui käinud ei ole, siis ega te enne teada ei saa, kui oma istmikku kohale ei vea - kohaloleku ruumitunnetus on see, mis loob pildi.
Samast mäest ronisid Zoomerid väga entusiastlikult üles. Tõusu tähist tee ääres paraku ei silmanud, kuid hindasime kallakuks 8% silma järgi. Tippkiirusest kaotasime 3 km/h selle mõnekilomeetrise tee käigus.
Kuni Ivaloni oli paarkümmend kilomeetrit teed sealt juba väga äge - kurvid, tõusud, langused, vaated. Seal kulgedes tegi Kadi tähelepaneku, et Zoomerite tempo sobib väga hästi seal sõitmiseks, kuna on palju aega ringi vahtida ja ka sõidupealt pilti teha või filmida. Glen ehitas endale ka kustukummist cruise control seadme, mis võimaldab tal parema käega filmida sõidu ajal.
Ivalo on tore linnake ja kui satute kunagi sinna, siis lõunast sisse sõites jaab vasakut kätt üks väga tore pizza ja kebabi majake, kus sai kuue Euro eest sellise pitsa, et ögisesin laagrisse jõudmiseni, kui üksi selle kinni pistsin. Kadi ja Glen sealsete pizzadega hakkama ei saanudki ja olid sunnitud enda toidust arvestatava tüki kaasa pakkima. Ja mis on selle koha juures veel tore, seal saab tasuta kohvi!
Saate aru - tasuta, must, kofeiiniga jook! Soe!
Sellest faktist väga vaimustunud olles tarbisime ergutusrüübet rohkem kui küll ja Kadi keksis pärast söögikoha ees ja lõkerdas naerda ning oli nii rõõmus, et tal süda puperdab ja pilt virvendab. Ats, kes tarbis sama koguse musta rüübet, seisis kui sammas - ignorantsem inimene oleks võinud teda vahakujuks pidada.
Glen teatavasti kohvi ei tarbi.
Kuni Ivaloni olime taaskord õnnega koos - õhusooja näitasid termomeetrid kuni 26 kraadi ja päike küpsetas meid mõnuga. Peale Ivalot jõudsime aga Inari järve äärde, kus heljuv niiskem õhk puges kohe naha vahele. Samal hetkel oli jõudnud ka päike piisavalt madalale, et õhtune õhk jahenema asuks.
See õnneks ei häirinud meist kedagi. Päikese "loojumise" aeg on just see hetk, mil Inari serva mööda tuututada. Sealsed vaated on jälle sellest seeriast, mille kirjeldamisega ma aja survel jänni jään - las parem pildid räägivad.
Kella üheteistkümne paiku peatusime tee serval, et panna soojemad riided selga ja siis juhtus midagi ootamatut. Glen askeldas vaikselt oma Zoomeri juures ning jõudis vaid korraks eemale vaadata, kui Zoomer ennast hopsti külili keeras. Üllatus oli tõesti üsna suur, kuna rolleri jalg oli lihtsalt läbi asfaldi vajunud.
Ats oli tol hetkel kõige mõistlikum. Minu esimene mõte oli, et oh jess, saab plingi teha! Kadi esimene mõte oli, et ta ei jääks aluspesus plingi peale. Ats jõudis aga millisekundite jooksul tõdemuseni, et on vaja teha kiiremad liigutused teiste Zoomerite juurde ning kontrollida nende all olev pinnas üle. Hästi mõtles, tema enda roller hakkas just ümber vajuma, kuid ta suutis selle päästa.
Ainult kiiver lendas Atsi masinalt kraavi, mistõttu tolle klaasikinnituskoht viga sai. Õnneks ei juhtunud kummalgi ratturil midagi väga hullu. Atsi kiiver sai väikse nokitsemisega korda ja Gleni suurim õnnetus oli korralikult mõlkis kärakapläsku, mis oli rattakoti välimises taskus. Jook jäi sinna sisse ning soendas meid veel kell kaks ööselgi, kui telgid püsti.
Sealt edasi kohtasime palju üsna järske tõuse ja languseid. Üks hästi pikk 12%-ne tõus suutis meid aeglustada koguni kiiruseni 35 km/h, kuid masinad võtsid paigalt isegi säärase tõusu peal, mis annab taaskord usku eelseisvate tõusude vallutamiseks. Mäest alla ei lähe meil kellelgi masin kiiremini kui 50 km/h - eks seda saate Navireci kodukalt vaadata, kui võtate mahamängimise funktsiooni seal.
Aga mis seal ikka. Läbi uduse „öö" kulgesime edasi ja ikka edasi mööda tõuse ja languseid piiri poole, mis tegi mind tahes tahtmata jälle natukene emotsionaalseks. Kahjuks oli liiga külm, et palju pildistada. Isegi päike, mis vaikselt puude taga hiilis (öösel! Saate aru!), ei andnud kübetki sooja. Samas kannatasin mõnuga jahedust - vabatahtlikult olen näljas, külmunud ja magamata, kui on võimalik sellisel hetkel seal sõita. Jah, jälle hakkan peale, et 40-45 km/h on sobiv, sest see võimaldab ringi vaadata. Aga no mis teha, on nii.
Päev nr. 4
Tere ja toredat pühapäeva teilegi. Oleme taaskord kämpingus ja omadega graafikus. Hoolimata pisikestest uimamistest ja erinevatest ärkamistempodest, oleme jõudnud Helsinkist ligikaudu 1000 km kaugusele. See tähendab, et kui on mida kallata, siis tallata jõuame küll.
Eilse päeva esimesele poolele andis noodi tõik, et Glen ei saanud öösel kuigi hästi magada ning oli toredasti zombistunud lenkstangi taga. See mehel muidugi tuju ka eriti heaks ei teinud. Raadiosaatjas käis üleüldine möla ja Ats kommenteeris, et Glen on kuidagi vaikne. Viimane seepeale üsna sünge häälega kostis: „Ma olengi vaikne inimene."
Lõpp hea, kõik hea - mis loodetavasti võiks olla tulevikus kasutusel ürituse motona. Igal juhul, juba Rovaniemi kandis hakkas Glen rõõmsalt lällama, nagu kombeks ja teised harjunud. Kõik sai täiesti korda siis, kui tegime seitsme-kaheksa paiku Jõuluvana maja taga õhtusööki. Väike veresuhkru laks ja sooja toiduga täidetud kõht andsid kõigile piisaval hoobi jalaga tagumikku, et kimada (kui 45 km/h kulgemise kohta nii öelda saab) Sodankylani välja.
Enne õhtusööki kostis raadiosaatjas aga selline jutt Gleni suust, et see üritus võtab juba palverännaku mõõtu vaikselt. Pärast pehmendas ta väljaöeldut ja sõnas, et väärikas on sõita 45 km/h, kui sa saad sõita kiiremini, aga kui sa oled piiratud 45-le ja sul on punn põhjas, siis see pole just väärikas.
Kadi on siinkohal muidugi erineval seisukohal ja õitsev optimism ise - Kadi ja Ats mõlemad on seni tempoga väga rahul, sest nii jääb aega loodust kaeda ja edasi jõuab ikkagi üsna mugavalt. Jagan nende seisukohta, kuid nean siiski, et masinal piiraja peal on, sest jõudu tal oleks ja paljud mäed, mis võtavad mõne km/h hoost maha, saaks kiiremini ületatud, kuna ilmselt jookseks mootor kõrgemate pööreteni, kus tal võiks justkui olla rohkem jõudu.
Kadi pidas eetris, raadiosaatja kanalil 7, maha pika Zoomeri tempo kaitsekõne ja selgitas miks on väärikas kulgeda sellise kiirusega. Kui ma saan muusikat kuulata, olen ma temaga nõus. Ilma muusikata läheb natukene nüriks.
Glen jätkuvalt keeldub muusikat sõidu ajal kuulamast, Kadi lõbustas paar tundi ennast audioraamatuga „The Secrets of The Universe" ja Atsil jalg ikka tatsub roki rütmis. Mul suri Cresyni kõrvaklappidel üks pool ära - ilmselt Zoomeri otsa ronimise ajal vms. See teeb mind kurvaks - lehmakett ja tabalukk, ma ütlen.
Kuidas Zoomerid vastu siis peavad? Peab ütlema, et väga hästi. Rohkem täpsustada on raske, sest peale ühe pisiasja on nad töökindlad ja 1000 km rühkinud ilma kobisemata. Siinkohal lisan, et mulle meeldib kuulata, kui me neljakesi tihedasti koos sõidame - mootorite madal müdin annab kokku sellise turboprop-lennuki või Vene Tu pommitaja saundi. Väga lahe hääl. Paar nooti madalamal kõlavad mootorid koos justkui mesilastaru - mis on ka väga badass.
See pisiviga, mis on paraku minu kollase Zoomeriga, sõitu ei takista, kuid vahepeal teeb natukene murelikuks. Nimelt on midagi valesti ilmselt jalgkäivitusega - mis täpselt, ei tea, kuid need, kes kujutavad variaatori koja sisemust ette, teavad, et seal on natukene hammasrattaid jms, mis võivad kuidagi valesti paikneda.
Viga iseenesest on lihtsalt üks vastik lõgin, mida aegajalt jalgkäivitusmehhanism tekitab. Seda peale mõnda aega seisnud masinat käivitades. Seda on juhtunud paar korda ja viga on kadunud peale mootori seiskamist ja hoova ühte lüket.
Täna öösel ma ei norsanud, kuid magasin totakalt sisse. Kell 0800 tegin küll silmad lahti, kuid mõtlesin, et isegi kui ma magama enam ei jää, tunnike vähemalt ei toimu veel midagi. Muidugi ei vaevunud kümne paiku ärganud Glen ja Kadi mind äratamast. Kokkuvõttes suudame taaskord startida ilmselt ühe-kahe vahel pärastlõunal.
Mõtlesime ka Gleniga siinkohal just plaani välja, kuidas homme kiiremini saame - teeme võidu lihtsalt kõiki asju.
Väike mõte lõpetuseks:
Päev nr 3
Tere hommikust! Oleme laagris ühes väga kaunis kohas, mille nime ma ei mäleta, kuid see on ligikaudu 80 km Oulust kirde suunas. Jõudsime siia öösel, kui hakkas juba tasapisi valgeks minema.
Eilne ots viis meid siis kämpingust kämpingusse, millede eelis metsas ööbimise ees on pliidi, duši ja euroväljakäigu olemasolu. Kas need pisikesed mugavused ennast õigustavad on omaette teema ja siin lähevad arvamused meil kõigil natukene lahku, kuid vahe on igat pidi väike - kämpingud ei maksa palju ja ärgates ronime samamoodi telgist ning teeme samu toimetusi.
Lähen siis aga tagasi korraks eilse juurde. Emolahti oli tegelikult kuidagi väga rõõmus ja päikesepaisteline koht ja peale seal ärkamist ning toimetamist tallasime Oulu suunas, mis oli seni tüütuim ots tänu pikkadele sirgetele lõikudele. Siiski, muusika kõrvas ja päike taevas oli kõik üsna meeldiv kokkuvõttes.
Sel teel selgus ka huvitav seik, nimelt ei ole Glen enda sõnul üldse muusikat kuulav inimene - ei autos ega mujal. Mul oleks 150 km jooksul Oulusse sõites ilmselt igav hakanud ilma. Ka Kadil puudub leierkast varustuse nimekirjast. Atsil jällegi on koguaeg näha, kuidas jalg tatsub sõites.
Teel Oulu juhtus midagi ootamatut. Soomes sõites olen juba harjunud, et matka motikatega mehed lehvitavad, baigi mehed samas mitte. Jõudsin just sellele mõelda, kui olid mõned ratturid meile vastu tulnud, kui üks neist järsku ilmus mu kõrvale ning näitas, et peaksin tee äärde tõmbama. Esimene mõte oli, et tohoh, et kas saame viimaks peksa või mis, kuid millisekundeid hiljem märkasin Eesti numbrit baigi küljes.
Meid võttis rajalt maha Mihkel Raud koos kamba ratturitega, kes kõik olid just kodumaale naasemas meie sihtpunktist Nordkappist. Ratturid kommenteerisid, et kui meil poleks Eesti lippe küljes olnud, poleks nad ilmselt taibanud meid peatada.
Raud ja teised seletasid, et ilm oli üsna tore Põhja pool olnud ning Raud hoiatas meid, et teel tuleb vältida põdra põhjasid ... ja siis parandas ennast, et põhjapõtru on palju ning näitas ka pilti, kus põder passib keset teed.
Elamus teiste Eestlaste kohtamisest kusagil ei-kusagil andis motivatsiooni ilusti Oulusse libisemiseks, kus natukene poes varusid täiendasime ja asulast paar kilomeetrit edasi õhtust sõime. Einestasime hämmastavalt kiiresti - natukene kauem kui tund ja meil olid kõigil kõhud sooja sööki täis ning põrutasime edasi laagripaiga poole.
Kella kümne paiku kiskus juba jahedamaks ning olime sunnitud lisapüksid ja kampsunid käiku laskma. Glen muutus korraks murelikuks, et kui selline kümnekraadine mõnus õhtu juba sellist külma teeb, siis mis meist Norras saab, kui vihma lödistab, tuul puhub ja temperatuur veel madalam on.
Kui olime veel tunnikese sõitnud, muutus vaade Zoomerilt üha oivalisemaks. Põldudel ja rabametsades hiilis ringi udu, mida valgustas loojunud päikese järelhüüdena kumav taevas. Mändide ja kaskede lõhk muutus nii tugevaks, et natukene nohuse ninaga oli tunne justkui lebaksin ninapidi kasevihtade ja männilaastude hunnikus.
Sellist muinasjutulist teekonda jätkus meil kuni kämpingusse jõudmiseni ning vaade läks iga kilomeetriga vaid paremaks. Pidin suisa emotsionaalseks muutuma, kui maalilise pildi sisse ilmusid järved...
Olgu, aga kokkuvõttes oli eile väga tore. Suutsin ka ilusti Gleni temposse sisse elada :) Tegelikult on tore hommikul uimata ja õhtul-öösel sõita. Täna läheb ilmselt samamoodi, stardime peale hommikusööki, mis võiks olla siis ühe-kahe paiku. Kadi lõpetas jooga, Glen paneb katelokki küde ja Ats pakib asju - hakkan ka kasulikuks.
2. päev
Tänane päev algas ootuspäraselt - ärkasin 0800, peale 5-t tundi und ja asusin kõiki jalga togima, et hakkaks liigutama ja tegutsema. Ats oli esimene, kes väledalt reageeris ja vaid tund aega peale mu esimest äratuskatset telgist välja ronis. Olin selleks ajaks juba kohvi joonud ja asjad pakkinud.
Veel tund aega hiljem jõudis telgist välja Kadi ning natukene hiljem ka Glen.
Hakkasime Atsiga juba vaikselt putru keetma, kui juhtus midagi, mida lootsime alles lõunal kogeda - taevast hakkas midagi alla kukkuma, mis jättis riidele tumedad täpid. Kohe algas kerge paanika ning tassisime asjad varjualusesse ning tõdesime, et oi kui tore, nüüd oleme motiveeritud kiiremini liigutama. Vihma käes ei ole tahtmist ilmselt hommikut kaua nautida.
Kokkuvõttes saime veoautode peatusest minema siiski alles pärastlõunal, kella ühe paiku, mille peale suutsin taaskord ärrituda - ilmselt pean teistsuguse tempoga kohanema. Lõpp hea, kõik hea, asusime teele ning nüüdseks oleme päeva eesmärgi täitnud ning kell 0300 järgmise päeva öösel vedelen Emolahti kämpingus telgis ning toksin ajaveebi teksti.
Aga nagu tõsiselt, väike vahemärge, kes Soomes kohanimesid välja mõtleb? Plingis jäädvustasime paar kõige huvitavamat tabamust. Ka kaarti vaadates panid mitmed Soome kohanimed punastama, sest need nimed lihtsalt kõlavad kuidagi ... käredalt?
Igal juhul, lähen tagasi siis teise päeva pärastlõunasse. Kui viimaks startisime ööbimispaigast, võtsime suuna Jyväskyla poole ning taevast kallas endise paduvihma. Siinkohal tõden, et meie vihmavarustus on üsna adekvaatne - kaasa võetud kiletunkede abil jäime üsna kuivaks. See annab lootust, et jääme ellu ka Hammerfesti kandis, Norras, kui on 3-6 kraadi sooja, puhub tugev tuul ning taevast lakkamatult kallab.
Peale mõnda kilomeetrit asfalti jõudsime minu jaoks tänase päeva suursündmuseni, milleks olid 26 km kruusateed. Kadi endiselt pelgab kruusa, kuid tegi huvitava tähelepaneku. Nimelt sõidab ta nii kiiresti kui julgeb, kuid kiivriklaas kinni ei kipu ta eriti üle 30 km/h kruusal kulgema. Kui ta aga visiiri avab, keerab ta ka kohe gaasi juurde. Ise selgitas ta asja sedasi, et kinnise märja klaasiga ei suuda ta teed jälgida ning tunneb ennast ebakindlalt.
Kruusa kohta nii palju, et olime ometigi Jyväsküla lähedal - targemad mehed võivad vaadata kaardilt, kus kulgesime kruusal ning öelda, ega me ometi mõnd ralli katset rolleritega sõitnud nagu Glen ja Ats just siin telkide vahel spekuleerisid. Vaadake järgi ja andke teada.
Mingi hetk lakkas vihm ning sealt edasi, kuni Emolahtini on olnud täna lihtsalt rahulik kulgemine piisavalt soojas ja kuivas keskkonnas. Sõit jätkus kuni poole kaheni, misjärel tõdesime kõik, et jaksu justku jagub ja kui vaja, võiks sõita hommikuni, kuid otsustasime Emolahti kämpingusse keerata ning magama ära vajuda.
Päev nr 1
Täna siis saigi alguse retk, mida oleme kambaga juba üle kahe kuu plaaninud. Seda teksti kirjutades istun Soomes, Lahti ja Jyvaskyla vahel öösel pikamaaveoautode peatuses ning tõrjun trükkimise vältel koguaeg sääski. Sääsed ei ole suured, aga neid on kuradi palju tõesti - selle eest hoiatasid meid kõik, kuid meid kaitsevad Kadi ema valmistatud sääsetõrjevõrgud.
Mis ma selle eelneva jutuga öelda tahtsin? Nimelt seda, et ma ei mäleta hästi miks me seda teed alustasime - lihtsalt väsimus ja kerge külmetuse tõrjumise naps teevad oma töö. Eile õhtul Tallinnas asju pakkides käis vaid korraks peast läbi küsimus, et kas see rolleritega Nordkappi ronimine on ikka hea mõte, kuid esimesel õhtul tunnen, et vist ikka on vahva plaan küll.
Aga alustan algusest. Laeval ei jõudnud veel hästi kohale, et sõitma on vaja hakata, keskendusime lihtsalt järgmisele päevakorrapunktile, milleks oli rollerite kindlustuse hankimine. Kella ühe paiku sõitsimegi laevalt maha ootuses leida kohe sadamas sobiva asutuse, kus vormistada mingid vastavad paberid, kuid nii ei läinud mitte.
Sõitsime esmalt sadama läbi ja avastasime, et seal ühtegi kindlustust pakkuvat firmat pole, misjärel otsustasime lihtsalt võtta suuna linnast välja ja teepeal mõnda panka vms kohta külastada, mis silma jääb - mõeldud tehtud, kuid asi polnud sugugi nii lihtne, kui lootsime. Veeresime mööda Helsinki hea asfaldiga tänavaid pea kaks tundi enne kui leidsime Nordea kontori.
Hämmastav oli ka Helsinki asutuste ja kodanike teadmatus sellest, kus võiks liikluskindlustuse kohta infot saada - ei autorent ega bensiinijaam, mis teele jäid, aidanud.
Kokkuvõttes saime linnast minema alles kolm tundi peale laevalt maha sõitmist - selle tõigaga arvestades läks täna hästi. Need kes on GPS marsruuti vaadanud, teavad, et me ei ole sõitnud isegi 200 km. Oleks sadamast väljumise järel kohe kursi põhja võtnud, oleks praeguseks ligi 250 km sõidetud.
Emotsioone? Oli küll. Kui linnast välja sai panin muusika peale, kuna mu BT-2 headset läheb kohe valesse režiimi kui suu lahti teen ja raadiosaatjat kasutada ei saa. Tulemus: kuulata mõnusat rokki ja kulgeda kergelt künklikutel Soome teedel oli super - nägu läks iga kilomeetriga rohkem naerule.
Esimesel päeval muidugi istmik ka ei valuta. Samuti ei sadanud täna tilkagi vihma ja ilm oli soe - ligi 25 kraadi sooja. Keegi saatis meile EMHI infot, et madalrõhkkond võib meid varsti kollitama tulla. Nii et, täna oli väga tore, aga ka tingimused olid väga head kulgemiseks.
Muidugi sai ka üks kerge madalpunkt läbitud. Õhtul Lahtisse jõudes tundsin isiklikult, kuidas veresuhkur jube madalaks kiskus ja mingi pisiasi keeras tuju natukeseks ajaks tuksi. Kõik hea lõpp hea - sai kõht täis söödud ja uuesti maanteel olles olid suunurgad mul taas taeva poole.
Homne ilmaprognoos räägibki, et siin kandis kisub päeva peale vihmale ning ka õhtul seal piirkonnas sajab. Võib-olla oleme lollakad, et üritame homme jõuda Emolahti (jah, selline kohanimi on Soomes olemas), sest sinna jõudmiseks peame võib-olla 10 tundi teel olema. Üritame siiski tänast linnas uimamist tasa teha. Kas see õnnestub, on omaette lugu.
Igal juhul. Täna me ühtegi vaatamisväärsust ei kaenud, üheski muuseumis ei käinud. See-eest sai rahulikult päikesepaistelise ilmaga endasse imeda maastikku, mis on siin, nagu paljud ehk ette kujutavad, oivaline.
Ats: Muuseumeid eriti ei plaanigi külastada, sest see ei ole minuarvates eriti eesmärk. Rolleriga 40Km/h tiksudes jõuab kogeda teekonda ennast palju paremini, ning näha seda, mis tavasõitjast vägakiirelt mööda tuhiseb - Teekonda.
Väga meeldiv on ka liikluskultuuri erinevus, kui Eesti saaks mõne lolli manöövri või teepeal aeglasel kulgemise eest auto signaali või hullema osaliseks, siis siin ei sõitnud mest keegi nii mööda, et peeglid kaasa läheks, ning ühe lolli manöövri tõttu pidurdanud auto sõitis meile järgmisel ristmikul kõrvale, viskas pöidla püsti, ning naeratas.
Enn: Samas on tore, et esimene päev on möödas ja me polegi veel peksa saanud. Samuti pole meid keegi välja naernud, et mingid jobud võrridega matkavad. Pigem risti vastupidi - chopperitega vanamehed naeratavad ja lehvitavad. Oli ka kohalikke, kes astusid ligi ja positiivse uudishimuga uurisid meie tegemiste kohta.
Päev nr. 0
Lauljatar Kadi Toom, Glen Pilvre, Ats Valdsalu ja Homme toimetaja Enn Heinsoo veeresid täna hommikul nelja 50 cc rolleriga Honda Zoomer Tallinna sadamas laevale - algas mitmenädalane ekspeditsioon Nordkappi. See lugu jääb seltskonna reisiblogiks, kus näha nende paiknemine, lood ja pildid.
Euroopa põhjapoolseimasse tippu jõudmiseks oli tarvis väga vastupidavaid sõiduvahendeid, mille Honda seltskonnale ka andis. Kadi Toomile on reis katsumus, kuna rolleri selga istus ta esimest korda alles kuu aega tagasi. Reisi kogupikkuseks on oma 4000 km.
Ürituse eellugu loe siit. Iga päev pikeneb blogi uue sissekande võrra, nii et hoia sellel lool järgnevad nädalad silm peal. Tänahommikusest minekust valminud pildigalerii asub siin.
Zoomerite asukohta saad jälgida jooksvalt Navireci kaardil. Navireci kodulehel www.navirec.ee saab sisse logida kasutajanimega zoomer ning salasõnaga Z00mer. Ekspeditsioonil on ka oma Pling ehk vahetu miniblogi, mis asub siin.
“Täname siinkohal neid, kellel meisse usku jätkub”, rääkis Enn Heinsoo. “Alustan peasponsor Hondast, kes Zoomerid meile kasutada andis. Samuti panid üritusele õla alla sellised firmad nagu Navirec, Elisa, Tallink, Tehnoturg, Motopost.ee, Matkasport, Jakari Marine ja Miterassa. Tänan!”
