Arvuti ei saa meist aru. Google teab küll kõike, aga käitub samas nagu tsirkusekaru, kes on õpetatud jalgrattaga sõitma, kuid kellel puudub vähimgi arusaam, miks ta seda üldse teeb ning mis asi on jalgratas.

Kirjutades Google'isse otsisõnaks näiteks "Tallinn", käivitub keeruliste algo­rit­mide jada, toimub väike matemaatiline hookuspookus ning ettevaatliku optimismiga pakub Google esimeseks vasteks www.tallinn.ee.

Aga Google ei tea ju tegelikult, et Tallinn on linn, kus elab 400 000 inimest, kus on võimul Keskerakond, kus on imeilus vanalinn, lagunenud tänavad ning pooltühjana seisev lennujaam. Veelgi enam, Google'i käest ei saa küsida näiteks "palun näita mulle soodsamaid lennupileteid Baltimaade pealinnadesse sellistel kuupäevadel eeloleval suvel, kus tõenäoliselt on väga hea ilm, aga samas pole suuremaid rahvaüritusi, nii et hotellitoad on mõistliku hinnaga". Ta lihtsalt ei saa aru, mida temast tahetakse, ning, haarates kinni õlekõrrest, suunab sind lihtsalt odavate lennupiletite lehele, sest "cheap ­plane ­tickets" oli kõige esimene fraas, mis talle tuttav ette tuli.

Päeval, kui Google seda oskama hakkab, ongi sündinud Web 3.0, mis praegu elab vaid konverentside voldikutes ning visionääride Powerperpointi-failides. Meie õnneks ei pruugigi see päev olla väga kaugel, näiteks äsjaavatud otsimootor Wolfram Alpha (wolfram­alpha.com ) on uut tüüpi interneti esimene pääsuke.

Seni aga valitseb veel suur segadus selle üle, mis üldse on Web 3.0. Enamik spetsialiste on praeguseks kokku leppinud, et paljuräägitud Web 2.0 on midagi üksikisiku võimu ja geniaalse marketingitermini vahepealset, kattes selliseid mõisteid nagu blogid, Facebook, kommenteerimine, Wikipedia, You­Tube ja nii edasi. Kui Web 1.0 oli kodulehekülgede kogum ehk "loetav veeb", siis Web 2.0 keerleb ümber tavalise kasutaja loodud sisu ja seda nimetatakse "kirjutatavaks veebiks". Web 3.0 on samm sellest edasi, aga paraku pole teada, kui pikk samm.

Veebi looja, söör Tim Berners-Lee on üks neist, kes räägib Web 3.0 puhul semantilisest veebist ehk masinloetavast veebist ehk just sellest, et internet saaks aru, mida temale usaldatud info tähendab, oskaks seda seostada ja konteksti panna.

Nii muutuks internet tuimalt inimese sõnu kordavast papagoist mõtlevaks ja arusaavaks organismiks.