Tegemist on esimese nähtava tõestusega teooria kohta, mille kohaselt mälestuse tekkides toodetakse närvirakkude kokkupuutekohtades sünapsites uusi valke. Ajakirjas Science avaldatud uurimus aitab reaalajas jälgida ja seeläbi paremini mõista mälestuste tekkeprotsessi, vahendab  Physorg uudist Novaator.

Mälestuste uurimisel molekulaarsel tasemel tuleb arvesse võtta kahte olulist mälestuste omadust. Esiteks, kuna pika aja jooksul on vaja salvestada palju informatsiooni, peab selle aluseks olev süsteem olema küllalt stabiilne. Teiseks, et õppimine ja kohanemine oleksid võimalikud, peab süsteem olema ka väga paindlik.

Seetõttu on teadlased keskendunud sünapsite uurimisele. Sünapsites toimub info edasikandumine ja salvestamine. Nii moodustub hiiglaslik pidevalt liikuv ühenduste võrgustik, mille võime muutuda ja kohaneda ehk sünaptiline plastilisus võib olla õppimise ja mälu fundamentaalseks aluseks.

"Kui see võrgustik pidevalt muutub, tekib küsimus, kuidas mälestused üldse moodustuvad ja salvestuvad? Juba mõnda aega on teada, et pikaajaliste mälestuste moodustamisel on oluliseks osaks uute valkude tootmine ehk translatsioon sünapsites. Nii tugevneb sünaptiline ühendus ja selle tulemusena mälestus säilib. Siiani polnud keegi seda protsessi pildile suutnud püüda,“ selgitas uurimuse üks autoritest, neuroteadlane Wayne Sossin.

"Me kasutasime fluorestseeruvat translatsiooniprotsessis osalevat valku, mida saab kergesti jälgida, et valgusüntees mälestuste moodustumisel nähtavaks muuta. Avastasime, et translatsioon oli sünapsi spetsiifiline, seega osalesid selles mõlemad sünapsit moodustavad rakud,“ lisas Sossin.

Pikaajaliste mälestuste tekkeks ja sünaptiliseks plastilisuseks on vaja muutusi geenide ekspressioonis, kuid protsess on sellest hoolimata sünapsi-spetsiifiline. Need avastused on aluseks mälestuste moodustumise molekulaarsete protsesside mõistmisel ning aitavad aru saada ka haigustest, mis põhjustavad mälu halvenemist.