Geenivaramu kaardistab eestlaste isiksuseomadusi
Alliku sõnul on põhjus ilmselt selles, et isiksuseomadused on keerulised ega ole kindlasti ühe geeni põhjustatud. «Ühe geeni mõju võib olla parimal juhul 1-2 protsenti kogu mingi tunnuse hajuvusest.»
Kuigi praeguseks on teada vähemalt paarkümmend geeni, mis mingil määral mängivad isiksuseomaduste määramisel rolli, on Alliku kinnitusel palju olulisemad interaktsioonid. «Üks geen võib avalduda ainult talle n-ö sobivas keskkonnas. Mis veel olulisem - see geen sõltub ka interaktsioonist väliskeskkonnaga.»
Näiteks muude asjade kõrval ka alkoholismi või uimastite tarbimist soodustav serotoniini transportergeeni (5-HTTLPR) toime võib avalduda inimesel ainult sellisel tingimusel, et on olemas veel teine geen (näiteks trüptofaan hüdroksülaasi geen), mis toimib esimesele geenile lukuna või filtrina. Niisamuti on ammu teada, et seesama serotoniini transportergeen mõjutab depressiooni,ja suitsidaalsust, aga ta avaldub vaid siis, kui väliskeskkonnas on selleks sobiv tegur (stressi põhjustavad sündmused). Kui seda tegurit ei ole, siis geen ei avaldu.
Teine huvitav seos geenide ja isiksuse vahel peitub asjaolus, et sama geen võib eri vanustes käituda erinevalt. Jaanus Harro uurimisrühm näitas hiljuti longituuduuringu käigus, et näiteks noorukite puhul on serotoniini transportergeen väga indikatiivne, määrab mingi protsendi osas ära antisotsiaalsuse või mingi muu käitumise, aga kui inimene saab vanemaks, siis selle geeni toime jääb varju.
Niisamuti võib üks ja sama geen meestel üht asja soodustada, naistel hoopis pidurdada või vastupidi.
Kuigi on teada, et 40-60 protsenti inimese isiksuseomaduste varieeruvusest on geenide poolt määratud ning neid muuta on raske, ei saa sellega inimese elulugu üheselt ette ennustada. «Sest vabadus on endiselt väga suur, » selgitab Allik. Ja vabadus kasvab sedavõrd, kuivõrd kasvab teadmine iseendast. See on nagu haigusega - seda saab vältida, kui on teada, millist rohtu võtta.
Kuna geenide määramine muutub üha odavamaks ning analüüsimiseks kuluv aeg lüheneb, on nüüd võimalik määrata ühelt inimeselt 300 000 või rohkem geeni. Miks määrata 300 000 geeni, kui inimesel on üldse veidi üle 20 000 geeni, mis mõjutavad ja määravad proteiinide sünteesi? Nimelt need ülejäänud geenid, mis ise otseselt midagi ei tooda, ongi järelvaatajad, kes kontrollivad nn pärisgeenide tegevust.
Aasta tagasi hakkas Jüri Allik tegema koostööd TÜ Eesti Geenivaramuga, et uurida eestlaste geenide ja isiksuse vahelist seost. Valitud uurimismeetod on geenidoonorile tülikam, sest tal on palutud täita mahukas isiksuseküsimustik ning peale selle leida ka üks inimene enda lähikonnast, kes täidaks tema kohta sama küsimustiku. See on vajalik, kuna iseenda kohta küsimustele vastates võivad inimesel sassi minna tegelikkus ja kujutluspilt iseendast.
Psühholoogid saavad nii uurida kokkulangevust, mis ei garanteeri alati küll tõde, aga on eeltingimus.
Niisiis on meetod tülikam, aga sel viisil saadud andmed kvaliteetsed . «Need esimesed andmed umbes 500 inimeselt on väga-väga julgustavad.» Niisamuti kiidab Allik Geenivaramu andmeid, need olevat parimad, mida ta seni on kasutanud.
Reeglina tehakse isiksusepsühholoogia teste suures osas üliõpilaste peal, kellest enamik on ka naissoost, mistõttu on valim väga ühekülgne. Geenivaramu doonorid on seevastu eri vanuses ning naiste ja meeste osakaal on enam tasakaalus.
Projekt on osa suuremast rahvusvahelisest projektist, kuhu on sama meetodiga hõlmatud andmeid ka Austraaliast, Hollandist ja Itaaliast. Kuna uuritavad mõjusid on palju ja nad on väga väikesed, siis on hea, kui valim on lai (tuhandetes) ja sinna kuulub inimesi mitmetest riikidest. Alliku sõnul on kavas Geenivaramu abil andmeid veel ja veel koguda ning projektiga kindlasti jätkata.
