Sotsialism teeb inimese õnnelikumaks kui kapitalism?
Tänavu augustis ajakirjas Journal of Economic Behaviour and Organization avaldamist leidev uuring laiendab meie arusaama õnne ja demokraatia vahelisest korrelatsioonist - ning sellest, kas majanduslikud probleemid kaaluvad üles poliitilised reformid, arvestades nende mõju subjektiivsele heaolule, vahendab PhysOrg.
Lõuna-California ülikooli majandusprofessor Richard Easterlin keskendub eluga rahulolule kolmeteistkümnes kommunistliku bloki riigis, rakendades oma uurimistöös inimeste endi aruandeid mitmetest allikatest, eriti ülemaailmsest väärtushinnangute uuringust World Values Survey. Idabloki riigid lisandusid laiahaardelisele uuringule 1989. aastal, mil iga ühiskonna statistilisi läbilõikeid esindavatel rühmadel paluti hinnata "elu tänapäeval tervikuna" skaalal ühest ("ei ole rahul") kümneni ("olen rahul").
Teistes enne ja pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 1991. aastal läbi viidud uuringutes küsiti samasuguseid küsimusi elu konkreetsete aspektide - näiteks töö, tervise ja elatusstandardi - kohta, aga ka selle kohta "kuidas demokraatia (küsitletu kodumaal) toimib".
"Oleks võinud arvata, et politseiriikide lagunemine ning poliitiliste ja kodanikuõiguste lisandumine paljudes üleminekuriikides toob kaasa kasvava rahulolu eluga," ütleb Easterlin. "Esialgu ilmnenud järsk langus annab mõista, et rasked majanduslikud ja ühiskondlikud olud ületasid oma mõjus subjektiivsele heaolule poliitilisi olusid."
Uuringu kohaselt on üleüldine demokraatiaga rahulolu tendents tegelikult kergelt negatiivses korrelatsioonis kajastatud õnnelikkuse tendentsiga pärast raudse eesriide langemist. See korrelatsioon ei ole Easterlini kinnitusel statistiliselt oluline, kuid õõnestab mõnede teadlaste väiteid, mille kohaselt on nende riikide demokratiseerimine kaasa toonud märkimisväärselt suurema õnnelikkuse.
"On tõendeid, mille kohaselt inimesed, kellel palutakse nimetada nende heaolu allikaid, mainivad väga harva poliitilisi olusid," selgitab Easterlin. "Pigem seatakse esmakohale probleemid, mis täidavad suuremat osa nende ajast, mille seast kerkivad silmatorkavamalt esile elatise teenimine, pereelu ja tervis."
Rahulolu nii töö, lastehoolduse kui tervisega on üleminekul sotsialismist kapitalismi kahanenud, peegeldades ühiskondliku stressi sümptomite nagu lahutuste protsent, enesetappude hulk, koduvägivald ning suurenenud alkoholism ja uimastitarvitamine, märkimisväärset kasvu, leiab Easterlin.
Küll aga olid inimesed märksa rohkem rahul oma Nõukogude Liidu lagunemise järgse elu ühe konkreetse aspektiga: oma materiaalsete võimalustega, kaasa arvatud elatustaseme, kaupade kättesaadavuse ja keskkonnaga.
"Elu materiaalse külje paranemise positiivse panuse eluga rahulolusse kaalusid üles kaotused tööhõive-turvalisuses, tervishoius ja lapsehoolduses ning vanurite hoolekandes," nendib Easterlin.
Ka erinevused eri demograafiliste rühmade eluga rahulolus kasvasid pärast NSVLi lagunemist, eriti vanuse ja haridustaseme liinis. Vanemad kui 30-aastased, kes olid enda elukorralduse sotsialistliku süsteemi raames juba stabiliseerinud, olid eluga kapitalismis palju tõenäolisemalt vähem rahul kui nooremad täiskasvanud. Vanemad inimesed seisid silmitsi ka vanaduspensionide süsteemi mandumise ja töötuse kasvuga.
Meeste ja naiste rahulolu eluga jagunes umbes võrdselt, täheldab Easterlin.
"Ülemineku hind inimlikus plaanis oli hiiglaslik, miljonite inimeste elu pöörati pea peale," ütleb Easterlin. "Nende muutuste mõju inimeste eraelule ja heaolule jääb sisemajanduse kogutoodangu arvestusest ühe inimese kohta peaaegu täielikult välja."
Ehkki 1999. aastaks oli rahulolu eluga mingil määral taastunud, toob uuring esile tõendeid, mis annavad mõista, et isegi 2005. aastaks polnud see veel jõudnud ülemineku-eelsetele tasemetele. Selleks ajaks oli SKT uuritud riikides kerkinud keskmiselt 25 protsenti kõrgemaks kui enne NSVL-i krahhi.
"Eluga rahulolu mõõt, mis ei peegelda mitte ainult materiaalset heaolu, vaid ka naiste ja meeste igapäevaseid muresid ja probleeme töö, tervise ja pereelu vallas, iseloomustab aset leidnud muudatuste tegelikku ulatust paremini," ütleb Easterlin. "Rahulolu eluga ei ole ammendav heaolu mõõt. Kui aga üleminekupoliitika formuleerimisel oleks sellega mingilgi määral arvestatud, oleks niinimetatud ülemineku-ohvreid vähem olnud."
