Nii nagu ehitatakse parima jõulibisemise, pehmeimate poognate ning sujuvamate liigutuste tarvis autodest erilisi driftimasinaid, ei saa ka tavalisel kolmerattalisel jalgrattal niisama külge ette. Tagumine rattapaar tuleb vahetada pehmemate ja laiade, kardirehvi meenutavate kummide vastu ning viia tagumik ehk raskuskese teele võimalikult lähedale.

Nüüd on rattal kena pidamine, ent tänu laiale kummipinnale on see nii kergel sõidukil ja iseäranis tolmusel teel ka kiire kaduma, kui lengsangiga vastavaid liigutusi teha. Kindlasti leidub ka Eestis taolisi käänulisi mäest alla viivaid teid, kus end lihtsalt ehitatava varustusega proovile panna.

Rattadrift on bensiini põletavatest ja kummi suitsetavatest autodriftiüritustest oluliselt loodussõbralikum. Kindlasti on seda lõbus teha. Eks see üks osa sohvriakrobaatikast ole ning viimseni läikima lihvitud juhtimisoskused tulevad kasuks kõigile.