Ajalugu: Ideeautode kuningas Ferrari 512 Modulo
Rohkem kui kosmoselaeva meenutab Ferrari 512 Modulo lendavat taldrikut. Selle suhtes tekib nii aukartus kui hirm - silm asub otsima lõhesid, kust küll need kirurgiliselt tapvad laserkiired väljuvad. Kui Modulo eest ära ei jookse, lõikab see vaikselt lähenedes vastase vaheda žiletiterana pooleks, näib alltoodud filmiklipis luuravat autot jälgides.
Kes taolise sõidukiga kontorist koju kruiisib, peab küll teistest midagi rohkem teadma, kuna Modulo kuulub kogu oma olemusega mõnusalt müstika valdkonda. Selle disainis Pininfarinas Paolo Martin, kes oli esmaesitluse ajaks vaid 27-aastane, ent oli jõudnud varemalt juba ka Bertones töötada. Hiljem suundus Martin De Tomaso'sse, kust lahkus 1976. a. tänaseni kestvat vabakutselise karjääri tegema, ümbritsetuna klientidest nagu BMW, Fiat, Nissan, Subaru, Piaggio jne.
Noorelt loodud monument
1970. aastaks oli Martin küll 27, ent kaks aastat varem, 1968. a., mil ta Modulo tegelikult lõi, oli ta kõigest 25. Tema töö näis muidu kogenud ja avatud Pininfarina spetsialistidele nii šokeeriv ja provokatiivne, et auto sketšid ja isegi polüstüreenist makett pandi pooleteiseks aastaks riiulisse.
Üldlevinud legendi kohaselt visandas Paolo Martin Modulo valmis iseenda jaoks mõne minutiga lauanurgal, jäi ülemuste heakskiiduta, ent lõpuks sai sest 1970ndate autodisaini üks agressiivsemaid suunajaid. 1970. a. esitleti seda esmakordselt Genfi autonäitusel ning see ringles aeg-ajalt suuri auhindu võites autoshowdel koguni 1984. aastani välja, mil viimaks muuseumisse veeretati.
Paolo Martin meenutas Car Body Designile antud intervjuus, et mõte võtta paber ja joonistada lõpuks üles üks unistusautode unistuste auto, mille loomisest ta juba noorusajast peale oli mõelnud, turgatas talle pähe täiesti suvalisel päeval ühe Rolls-Royce'i armatuurlauda kavandades. Modulo põhijooned valmis, asus Martin kohe usinalt jooniseid ja makette meisterdama, et lõplik disain välja siluda, kuigi ametlikult polnud taolist tööd keegi tellinud.
Kolleegid jälgisid tema tegevust põnevuse ja ka kimbatusega, kuna taolised hüperfutiristlikud ideed küll mingi Rolls-Royce'i vaimuga enam kokku ei läinud. Martin otsustas aga suvepuhkuste ajal siiski salaja autost elusuuruses maketi luua, mis tal ka kolleegide puudumise tõttu õnnestus. Puhkuselt naasnud Pininfarinad käskisid aga selle meisterduse kinni katta ja silme alt ära koristada, öeldes, et see tekitab küll furoori, ent kindlasti negatiivset...
Ootamatu võimalus
Ühel päeval tuli teade, et Modulo tuleb kiiresti Ferrari aluse jaoks teki alt välja võtta ning šassiiga kohandada. Martin ei lasknud seda endale kaks korda öelda ning töötaski oma moodulitest koosneva ideeauto vastavalt ümber. Nüüd sai ta disainida ka interjööri, mis oli sama modulaarne kui väljanägeminegi.
Kaks kera, mis auto küljekarpidesse paigutatud, kujutavad endast ventilatsiooniavasid ja nupustikke. Need valmistati keeglipallidest. Tagaakna asemel oli 24 avaga otsekui klapiauguga perforeeritud must metallplaat, mille alt paistis Ferrari V12.
Valmis autost, mis oli Pininfarina juhtkonnale 1960ndate lõpus liialt provokatiivne näinud, sai järgnevate autonäituste publikumagnet. Peagi saatis Sergio Pininfarina isiklikult Martinile telegrammi õnnitluste ning vabandustega. Mööda maailma tuuritades tõi Ferrari 512 Modulo Pininfarinale võrreldamatu koguse sümboolset kapitali, lisaks autodisainimõtte laiendamisele endale ja see masin mõjub tänase päevani kahtlemata tulevikuliselt.
Ülaltoodud video tasub aga igal juhul täispikkuses rahulikult ära vaadata ja Modulo hüperfuturism endast läbi voolata lasta. Modulo on varustatud Ferrai 512 S aluse ja seega ka 550 hj 5-liitrise V12 mootoriga, ent sellele sobibki rohkem luurav-müstiline kulgemine. Ega ju kosmose kõiksuses ka tegelikust kiirusest aru saa.
