Arne Sorensen, värske raamatu "Napoleon's nyrer" ("Napoleoni neerud") autor värskendab pikaajalist meditsiinilist debatti arvamusega, et Napoleon suri neeru- ja kuseteedehaigustesse, mis olid teda aastaid vaevanud, vahendab veebiajakiri PhysOrg.com.

Pensionärist Aalborgi arst teatas, et on Napoleoni elu ja tervist "lapsepõlvest surmahetkeni" uurinud ja analüüsinud 50 aastat.

"Napoleon kannatas juba noorest peast kuseteid ümbritsevate kudede kroonilise kokkutõmbumise, krimpsunud kusepõie krooniliste nakkuste, neeruhaiguse ja obstruktiivse nepropaatia all, mis tõidki viimaks endaga kaasa saatuslikud komplikatsioonid," ütleb Sorensen.

"Kusemine oli tema jaoks pikka aega valuline probleem olnud - suisa nii valus, et ta kuulutas kord: "See mu tapab!"," räägib Sorensen ja lisab, et Napoleon kannatas nende sümptomite all 1790-ndatest aastatest kuni surmani 51 eluaasta vanuses 1821. aastal.

82-aastane arst ütles, et uuris nii arstide aruandeid kui Napoleoni lahkamise aruannet ning järeldas, et Napoleon oli haige juba sõjaliste operatsioonide ajal Itaaliasse (1796) ja Venemaale (1812), nagu ka pöördelise Waterloo lahingu ajal (1815).

"Paljud eksperdid ja ajaloolased on Napoleonist ja tema surma põhjusest kirjutanud. Nemadki on keisri kuseteede-probleeme esile tõstnud, kuid arvanud need tähtsusetuteks," selgitab Sorensen.

"Tegelikkuses on need (kuseteede-haigused) võtmeks, mille abil mõista tema haiguse arengut ja ta surma," lisas ta.

Prantsusmaal on põlistatud müüt, mille kohaselt reetlikud britid mürgitasid Napoleoni arseeniga sel ajal, kui ta Saint Helena saarel eksiilis viibis. Teised teooriad pakuvad välja, et võimult kõrvaldatud keisrit vaevas maovähk, mille omakorda võis põhjustada Prantsuse sõjaväeline söök.