KASUTATUD: Mitsubishi Outlander - alternatiivne linnamaastur
2003. aastaks oli linnadžiipide turg juba vohama löönud ning Outlanderiga astus Mitsubishi vastu sellistele vanadele tegijatele nagu Toyota RAV4 ja Honda CRV. Kuna uustulnuk ei torganud millegi erilisega silma, ei saavutatud ka väljapaistvat müügiedu. Autoga lähemalt tutvudes selgub siiski, et esimese põlvkonna Outlander vääriks märksa enam tunnustust.
Avar kabiin piirab pakiruumi
Konkurentidega võrreldes paistab Mitsubishi silma üsna sportliku ja kena välisjoonega. Auto tundub näiteks tunduvalt madalam ning „maadligi" kui CR-V, meenutades kergelt isegi tõstetud vedrustusega universaali (midagi Subaru Outbacki sarnast).
Üldine mulje on kindlalt jaapanipärane (eriti rõhutavad seda tagatuled), kuid seda mitte pahas mõttes - auto näeb kena välja. Sisemus on Outlanderil ootamatult lakoonilise kujundusega. Kaks võlvi alla koondatud suurt näidikut, armatuurlaua keskel laiutav analoogkell ning seda ümbritsevad ümarad tuulutusavad tõmbavad tähelepanu keskkonsooli paigutatud raadiolt ja ventilatsioonisüsteemi nuppudelt.
Ühelt poolt on sisedisain meeldivalt puhas ja kvaliteetne, teisalt jälle kuidagi tühi ning mõjub odavalt. Tuleb tunnistada, et nö. õiget kvaliteetsalongi ei ole idamaades veel siiani teha suudetud, ning Outlanderist ei saanud selle traditsiooni murdjat. Vastukaaluks stiili puudujääkidele on ergonoomika tänu rooli ja istme reguleeritavusele hea. Lülitid-nupud on käepärast (mõned „näpukad" siiski on) ning näidikud hästi jälgitavad.
Sõiduasend on mugav ning istmed tunduvad toekad, olemata samas liiga kõvad. Tagaistmel on ruumi samuti piisavalt. Natukene harjumatuna võib sisenemisel tunduda kõrge põrand. Üllataval kombel piisab Outlanderi tagaistme laiusest täiesti, et sinna kolm inimest kenasti ära mahutada.
Kogu kabiini suhteline ruumikus maksab aga kätte siis, kui pere terve nädala toiduvarud on poest välja tassitud ning nüüd on vaja need pakiruumi paigutada. Nimelt pole autopäras avarusega üldse priisata. Eriti häirib kõrge põrand (selles on süüdi täismõõduline varuratas), mistõttu suuremate kottide sissetõstmiseks tuleb pakiruumi kate eemaldada.
Kuhu jäi diisel?
Mitsubishi linnadžiibile pakuti kolme jõuallikat. Vana Jaapani kombe kohaselt töötavad kõik bensiiniga. Ökonoomseim neist on 2-liitrine 100 kW jõuallikas, mis nii suure auto kohta tundub natuke väeti. Märksa toekama tunde tekitab 2,4-liitrise töömahuga mootor (esialgu 103, hiljem 118 kW). Sellele sai külge tellida nii neljakäigulise automaadi kui ka 5-käigulise manuaalkasti. Ent isegi suurem agregaat ei tee Outlanderist head sprinterit. Pigem on täiskäigul üsna vokaalse iseloomuga jõuallikas just auto nõrgim lüli.
Lisaks kurdetakse selle mootori puhul ka suure kütusekulu üle (linnas umbes 13-14 l/100 km). Kiire sõidu austajad võiksid mõelda 2-liitrise turbomootori peale, mis suudab arendada 148 kW ning muudab Outlanderi juba üsna särtsakaks - seda küll jällegi sagedasemate tanklakülastuste hinnaga. Kahjuks puudub mudelivalikus diiselmootor sootuks, kuigi just suure pöördemomendi ja ökonoomsusega silma paistvad õlipõletajad sobiksid sellise klassi autole hästi. Viimase vea parandas Mitsubishi uue Outlanderi põlvkonna turuletoomisega umbes aasta tagasi.
Lanceri sugulane
Veermikust ja jõuülekandest rääkides võiks Outlanderi peamiseks konkurendiks lugeda Subaru Foresteri. Nii sõidumugavus, teelpüsivus kui ka maastikukõlbulikkus on neil kahel masinal teiste Jaapani linnadžiipidega võrreldes paremad. Outlanderi vedrustus ja veoskeem põhinevad ralliradadel kuulsust kogunud Lanceril, kuid on väikemaasturile vajaliku kliirensi saamiseks veidi kohandatud.
Siiski on tulemuseks oma klassi kohta hea juhitavusega auto. Samuti ei saa midagi otseselt ette heita vedrustusmugavusele. Kuna kõrge kere nõuab juhitavuse nimel pigem jäigapoolset vedrustust, tundub Outlander esialgu veidi rahutu. Samas ei ole see häiriv ning Eesti maanteedel ja tänavatel sõites tuleb korralik vedrustatud massi kontrollimine pigem kasuks. Nelikvedu on Mitsubishil pidevalt sisse lülitatud, mistõttu on ta maastikul märksa võimekam kui näiteks Honda CR-V. Nelikveoliste kõrval ehitati ka esirattaveolist mudelit.
Süda tuksub kindlalt, aga nõrgalt
Jaapani autole kohaselt kuulub Mitsubishi Outlander üsna töökindlate sõidukite hulka. Kaebused puudutavad eelkõige vedrustust - näiteks kääksuvad määrimist vajavad tagasilla puksid ning stabilisaatori „kondid" ja puksid, mis on kulumisaltid - ja raskete olude jaoks nõrgavõitu sidurit. Lisaks võib ummistuda kliimaseadme kondensatsioonivee voolik ning kurdetud on ka piduriketaste kõverdumise üle. Nagu iga kasutatud sõiduriista puhul, tasub meelerahu tagamiseks lasta auto enne ostmist spetsialistil üle vaadata.
Ohutuse ja varustuse osas on Outlander keskpärane. Üldine turvalisus on hea, kuid osal autodel puuduvad külgmised turvapadjad. Mugavusseadmetest on enamasti olemas kõik eluks vajalik nagu elektriaknad, raadio, konditsioneer jms.
Mitsubishi Outlanderit meie teedel-tänavatel väga tihti ei kohta. Samas on tegu igati korraliku ja kena sõidukiga, mille peamised puudused on seotud jõuallikaga. Ent mootorit ei nimetata ilmaasjata auto südameks ja seetõttu hakkavad need puudused iga päev silma. Olgu siis kiirendustel või hiljem tanklat külastades.
Arvestades, et raskevõitu linnadžiip pole nagunii säästlikkuse etalon, saab Mitsubishi loomingut soovitada küll. Pealegi võib korraliku Outlanderi leida konkurentidest veidi väiksema hinna eest.
