Geneetikute ja arheoloogide uurimistöö on aidanud neil tuvastada kaasaegse homo sapiensi pärinemise ühestainsast inimrühmast, millel õnnestus ületada Aafrika kirdeosas asuv Somaali poolsaar (nn Aafrika sarv) ja asuda elama Araabiasse. Sealt asustasid nad kogu ülejäänud maailma, vahendab Briti ajaleht Telegraph.

Euroopa, Aasia, Austraalia, Põhja-Ameerika ja Lõuna-Ameerika kaasaegsete inimeste analüüsimine on paljastanud, et nad kõik põlvnevad samadest ühistest esivanematest.

Arvatakse, et 70 000 - 90 000 aasta eest toimunud muutused kliimas tõid kaasa merepinna järsu alanemise, mis tegigi Punase mere ületamise võimalikuks.

Avastust tutvustab kanali BBC Two aimesari "The Incredible Human Journey" ("Inimkonna uskumatu ränne"), mis räägib inimliigi eelajaloolistest juurtest.

Cambridge'is asuva Anglia Ruskini ülikooli arheogeneetika vanemõppejõud Peter Foster, kes viis läbi osa geneetilisest tööst, ütleb, et lähteasurkonnad ei saanud olla eriti suured. „Me räägime vaid mõnesajast indiviidist."

Tänapäevane inimene homo sapiens arvatakse olevat esmakordselt esile kerkinud 195 000 aasta eest Aafrika idaosas - varaseimad säilmed sellest ajast leiti Omo jõe lähistelt Etioopias.

Üldiselt arvatakse, et umbes 150 000 aasta eest oli kaasaegsetel inimestel õnnestunud levida mujale Aafrikasse; fossiilsäilmeid on leitud ka Lõuna-Aafrikast Hea Lootuse neemelt.

Varaseimad homo sapiensi säilmed väljaspool Aafrikat on leitud Iisraelist. Neid peetakse umbes 100 000 aasta vanuseks. Tegu on inimrühmaga, mis lahkus Aafrikast läbi ala, mida praegu tuntakse Sahara kõrbena, lühikesel perioodil, mil kliima muutus niiskemaks ja kõrbes vohas taimestik. Too väljaränd siiski nurjus ning asurkond suri välja, kui kliima uuesti kuivenes.

Ehkki Aafrikas endas on tuvastatud 14 esivanemate asurkonda, tundub, et väljaspool kodumandrit suutis neist ellu jääda ainult üks.

Viimased geeniuuringud on näidanud, et inimesed said merepinn taseme alanemist Punase mere suudmealas Araabiasse tungimiseks ära kasutada alles 70 000 aasta eest.

Toona pidi ligi 30 kilomeetrine vahemaa mandrite vahel kahanema umbes 13 kilomeetrini. Pole päris selge, kuidas nad selle vahemaa läbisid, kuid kord teisel kaldal, suutsid inimesed levida üle kogu Araabia ranniku, kus neil aitasid ellu jääda ohtrad värske vee allikad.

Kaua on eeldatud, et inimese edukuse kogu maailmasse levimisel tagasid kohanemisvõime ja küttimisoskus. Viimased uuringud näitavad aga, et esimestel Aafrikast välja rännanutel on põhjust tänada pigem head õnne ja soodsaid kliimamuutuseid.

"Kõigi mitte-aafriklaste DNA näitab, et nad kõik kuuluvad samasse tillukesse Aafrika hõimu, mis ületas omal ajal Punase mere," märgib Oxfordi ülikooli antropoloogiateaduskonna geneetik Stephen Oppenheimer, kes on samuti juhtinud Aafrikast välja rännanud inimeste geneetilist päritolu.

„Kui Aafrikast lahkumine olnuks lihtne, oleksime mitte-aafriklaste DNAs kohanud mitmete aafrika hõimude sugupuid, kuid tõik, et aset leidis vaid üks edukas väljaränd, näitab, et mandrilt mujale pääsemine pidi olema väga keeruline. Ilm oli toona märksa kuivem ja jahedam."

Umbes 5000 aastaga oli mõnedel neist varajastest maadeavastajatest õnnestunud asustada India ookeani serv, levida lõuna poole Kagu-Aasiasse ning jõuda umbes 65 000 aasta eest Austraaliasse. Teised liikusid põhja poole, läbisid Lähis-Ida ja Pakistani ning jõudsid Kesk-Aasiasse. Umbes 50 000 aasta eest hakkasid nad Bosporuse väina kaudu levima ka Euroopasse. Jällegi lubas merepinna alanemine neil Euroopasse vaat' et jalutada.

Kohale jõudnud, pidid nad kokku puutuma neandertallastega, kes tänu oma suurematele kehadele olid toonase külma ilmaga paremini kohanenud ning elanud Euroopas ligi veerand miljonit aastat. Arvatakse, et nende väljasuremise põhjustasid kliimamuutused.

25 000 aasta eest olid inimesed juba levinud Põhja-Euroopasse ja Siberisse ning kõndisid seejärel üle Beringi maasilla umbes 20 000 aasta eest Alaskasse.

Eelmise jääaja haripunktis, milleni jõuti umbes 19 000 aasta eest, ajas äärmuslik külm asurkonnad lõuna poole. Umbes 15 000 aastat tagasi sai Lõuna-Ameerika viimaseks koloniseeritud mandriks meie planeedil.

Britannia ja Põhja-Skandinaavia taasasutati teadlaste arvates kaasaegsete inimestega pärast viimast jääaega, umbes 10 000 kuni 8000 aasta eest.

"Paistab, et kuna need inimesed sõltusid täielikult kliima armust, saatis neid palju pimedat õnne. Kliima muutus täpselt õigel ajal, et võimaldada neile väljapääsu Aafrikast, mis lubas neil geograafiliselt levida, kuid järgmine kliimamuutus ajas neid taas tagasi," ütleb Bristoli ülikooli anatoom Alice Roberts.

Idee, et kõik mitte-aafriklastest inimesed pärinevad samast inimrühmast, ei klapi kokku varasemate teooriatega, mille kohaselt kaasaegsed eri rassid arenesid inimese varasemast eellasest homo erectusest maailma eri paikades eraldi.

Näiteks usuvad Hiina arheoloogid, et neil on veenvaid tõendeid selle kohta, et hiinlased arenesid otse kahe miljoni aasta eest Hiinasse saabunud homo erectusest, mitte Aafrika homo sapiensist.

Kuid hiljutise geneetikauuringu käigus Šanghai Fudani ülikoolis testiti enam kui 12 000 Hiina eri paigus elava mehe Y-kromosoome ja leiti, et nad kõik põlvnevad otse algupärastest Aafrika inimestest.

"Me ei leidnud ühtegi inimest, keda saanuks pidada Hiina homo erectuse järeltulijaks. Ma arvan, et peaksime kõik sellega leppima, kuna see tähendab ju lõppeks, et inimesed kogu maailmas ei erinegi üksteisest eriti," ütleb professor Lin Ji, Šanghai Fudani ülikooli geneetik, kelle laboris uuring läbi viidi.