Kasutatud: Volvo S80 - Rootsi maanteeneelaja
1998 ei olnud kandiliste Volvode austajatele just hea aasta, sest just siis tutvustati uue tippmudeliga S80 margi värsket disainisuunda. Ausalt öeldes oli karbikujuliste sõidukite aeg ka läbi, seda eelkõige ohutust ja säästlikkust arvestades.
Rõhutatud vööjoonega ning eest ja tagant kergelt kokkusurutud kujuga S80 suutis Volvole traditsiooniliselt inimesed ikkagi kahte leeri jagada. Ühtedele moodne disain meeldis, teistele tekitas kas või Volvo tippmudeli piltki iga kord õudusvärinaid. Seega on Rootsi autotootja suutnud isegi tänapäeval säilitada väikest skandinaavialikku kiiksu, mis paneb osa seda marki fännama ja osa jällegi kaarega mööda käima.
Hoolimata Volvo kohta vägagi uuenduslikust disainist, leiab autoga lähemal tutvumisel rohkelt margile omaseid traditsioonilisi jooni. Jah, eelkäijaga võrreldes liiguti tagaveolt üle esiveolisele konfiguratsioonile. Sellega kaasnes mootori pööramine 90 kraadi võrra, jõuallikas asub nüüd ristiasendis. Kõik see aga jättis enam ruumi kabiinile, kusjuures auto üldpikkus võrreldes 900/S90-seeriaga vähenes. Uksed on S80-l endiselt massiivsed ja õhkavad turvalisust. Üsna suur iluvõre aga annab juba kaugelt märku, mis marki sõiduriistaga tegemist.
Sisemuses jätkub Volvodele omane raskepärasus. Kõik juhtnupud on paigutatud ergonoomiliselt ning on kergesti käsitsetavad. Armatuurlaud on robustne ning ulatub üsna sügavale kabiini. Esimese autona maailmas pakuti S80-le täielikult sisse ehitatud GSM-telefoni koos käed vabad süsteemiga. Üldine sisemuse kujundus on evolutsioon juba tuttavast volvolikkusest. Kes iganes on näiteks (veel kandilises) 850-mudelis istunud, peaks ennast vägagi koduselt tundma.
Nüüd jõuame mudeli kindlalt parima osani - istmeteni. Esimestes Volvo S80 kohta ajakirjanduses ilmunud testides väideti need olevat maailma kõige mugavamad. Kuigi võib-olla viimase kümne aasta jooksul on mõni limusiin selle koha pealt Volvost möödunud, tagavad Volvo istmed sõitjatele väsimatuse tunde ning muudavad S80 tõeliseks maanteeneelajaks. Loomulikult on S80 Volvole omaselt ka oma aja üks turvalisem auto.
Viis või kuus silindrit
Mootoreid pakuti suurele Volvole mitu. Auto esitlemisel oli mudelivalikus vaid kaks reaskuuest. 2,9-liitrine arendas 144-150 kW ning põhines vanal, 960-seeria jõuallikal. 2,8-liitrine T6 sai kaks turbot ning võimsuseks märgiti 200 kW, mis tagas suurele sedaanile 0-100 km/h kiirenduse 7,2 sekundiga. 1998. aasta lõpul lisandusid valikusse nõrgemad ja säästlikumad viiesilindrilised bensiinimootorid, mis arendasid 2,4-liitrise töömahu juures vastavalt forsseeringule kas 103 või 125 kW. Hiljem lisandus madalsurveturboga variant, millel võimsust 147 kW.
Nelikveoline mudel AWD tuli koos 2,5-liitrise turbomootoriga (149 kW). 2003. aastal tehtud mudelivärskenduse käigus asendati vana 2,4-liitrine turbo natukene suurema 2,5T-mudeliga, millel jaksu 154 kW jagu. Diislite poolel oli esialgu valikus vanal Audi mootoril põhinev 2,5-liitrise töömahuga jõuallikas. Seda loetakse äärmiselt säästlikuks, kuid ostmisel tasub olla ettevaatlik. Enamik selle mootoriga isendeid on väga suure läbisõiduga ning seetõttu võivad vajada kulukat remonti.
2001. aasta lõpul vahetas moodsama tehnoloogiaga 2,4-liitrine turbodiisel vana õlipõletaja välja. Uut mootorit pakuti kahes võimsusastmes: 96 ja 120 kW (viimast kutsutakse ka D5-ks). Selle mootori töötas Volvo ise välja ning käiguühtluse ja töökultuuri eest on seda palju kiidetud.
Käigukastidest on S80-le pakutud läbi aegade viie- ja kuuekäigulisi käsilülitusega kaste, samuti nelja- ja viiekäigulist automaati. Viimaseid oli võimalik saada ka käsitsijuhtimise võimalusega ning seda kasti tähistati kaubamärgiga Geartronic.
Kiire sõit jääb teistele
Mis puutub veermikku, siis S80 puhul oli see eelkõige mugavusele suunatud. Vedrustus on pehme (kohati meenutab vana head õõtsuvat 240-seeria Volvot), mis Eesti teede konarlikkust arvestades igati teretulnud. Samas tuleb siin lõivu maksta suutlikkusele. Kurve see masin ei armasta. Pehme vedrustus ning esivedu võtavad ära igasuguse isu natukenegi entusiastlikumalt sõita, kuid Volvo inseneride ohutuskinnisideid arvestades võis see ollagi eesmärgiks. Viletsamatel teedel ei suuda vedrud-amordid kiirema sõidu korral tagada rataste kontakti maapinnaga ning sunnivad juhti gaasipedaali järele andma.
Siiski sobib see auto inimesele, kellel on vaja läbida pikki vahemaid suurtel maanteedel. Vaikne kabiin, võimsad turbomootorid, mugavad istmed ja veermik kindlustavad igati stressivaba teekonna. Kohale jõudes ollakse ehk värskemgi kui alguspunktis. Kiire sõidu fanaatikud peaksid vaatama pigem muude (Saksa) markide suunas.
Sarnaselt Saab 9-5-le ei kuulu ka Volvo S80 kõige töökindlamate sõidukite hulka. Bensiinimootoritel on enim probleeme valmistanud elektrooniline gaasiklapp (ETM). Rikke puhul piisab mõnikord vaid puhastamisest, kuid mõnikord tuleb ETM siiski välja vahetada (tegemist on mitme tuhande kroonise väljaminekuga). Tihti riknevad ka õhulugejad. Vanema tüübi diislite puhul ei ole harv viletsa kütuse tõttu riknenud kõrgsurvepump.
Kohati võivad kapriissed olla ka automaatkastid ning halvimal juhul tuleb terve kast välja vahetada, mis maksab juba kümneid tuhandeid kroone. Enamikul juhtudest päästab siiski õlivahetus või mõne solenoidklapi asendamine. Veermiku poole pealt kuulub paljudel autodel suisa standardvarustusse kolksuv esisild. Puksid-kuulliigendid on originaaltükkidena üsna kallid, B-osa ostes võib omakorda sattuda väga lühikese tööeaga varuosa otsa.
Üldiselt on S80 ülevalpidamine luksusautole kohaselt pigem kallis, mistõttu on turul palju viletsas konditsioonis ja hooldamata sõidukeid. Nendest tasuks aga ringiga mööda käia. Oma aasta kohta hea hinna, varustuse, ruumikuse ning äärmise mugavuse tõttu võiks suur Volvo olla üks alahinnatud pärleid autoturul. Siiski peab ostusoovi korral rohkelt aega ja kannatust varuma, sest vale otsuse tagajärjed võivad olla üsna kallid. Samuti tuleb S80 omanikel valmis olla keskmisest suuremate püsikulude jaoks, sest mugavus ei tule vähemalt Volvo puhul päris tasuta.
Volvo turvalisuses saad veenduda alltoodud videos.
