Soome üle maailma tuntud firmad lihvivad oma niigi tugevaid külgi, tegelevad järkjärgulise innovatsiooniga ning optimeerivad protsesside efektiivsust, kuid radikaalne innovatsioon on jäänud tagaplaanile. Viimane ei saa enam aset leida sissetöötatud koosöövõrgustikele ning oma laboritele tuginedes, vaid kasutada tuleb erinevaid teadmiste allikaid ja neidki mingisugusel uudsel moel. Nagu uuringu tellinud Soome riikliku arengufondi Sitra president Mikko Kosonen oma avasõnas ütleb: „Selles uues konkurentsimängus on koostöö paljude osapooltega kohustuslik." Ohu märke on tajunud mõnda aega juba nii ettevõtjad kui ka poliitikakujundajad, kes on asunud juba uut innovatsioonistrateegiat välja töötama.

Puidu- ja IKT klastrite põrumine

Uuring tugineb puidu- ja telekommunikatsioonisektorite analüüsil. Nende sektorite olulisust arvestades tehakse järeldusi kogu majanduse tulevikuperspektiivide osas. Taustainfoks olgu mainitud, et nii puidu- kui ka telekommunikatsiooni vallas on Soome ettevõtted maailmas esirinnas ning nende osakaal moodustab 70% Soome ekspordist ja 8% SKP-st. Edu on taganud tehnoloogiate järjepidev viimistlemine, edukas uute tehnoloogiate toodeteks juurutamine, hästiorganiseeritud turundus, enesedistsipliin, paindlikkus ja efektiivsus, mida paljud konkurendid imetlevad.

Paraku ei pruugi neist omadustest tulevikus enam piisata. Eriti suure tõenäosusega võib löök tabada puidutööstust. Arenenud turud stagneeruvad, kasumid on väikesed. Arenevate maade kiiresti kasvavaid turge kipuvad rahuldama nende endi tootjad. Pärast 2000. aastat moodustab sektori kasv Hiinas poole paberi ja papi tootmisvõimsuse suurenemisest maailmas. Soomlased on just viimastel aastatel teinud suuri investeeringuid paberitootmisesse, kuid nüüd võtavad Hiina tootjad kasutusele juba uuemaid tehnoloogiaid või litsentseerivad-ostavad-varastavad soomlaste senised tehnoloogiad ja disaini ning täiendavad neid uue põlvkonna tehnoloogiatega, jõudes sel moel meie põhjanaabritest ette - nagu soomlased ise omal ajal ameeriklastele ära tegid. Soomlased on aga raha, mis tuleks investeerida uue põlvkonna seadmetesse, investeerinud turgude laiendamisse ja uute turgude hõlvamisse, suures osas edutult.

Sarnane asjade käik ootab ees ka IKT tööstust. Nokia tulevik sõltub läbilöögist India ja Hiina turul, mis eeldab aga omakorda hindade langetamiseks tootmise tõhustamist, kuna neil turgudel oodatakse pigem madalat hinda kui radikaalset innovatsiooni. Arenenud riikides konkureerimiseks tuleb samal ajal töötada välja uuenduslikke, kõrge lisandväärtusega teenuseid ja tarkvara mobiilsetele seadmetele. Kahjuks on sellealane võimekus aga kannatada saanud, sest aastaid on investeeritud tootlikkuse tõstmisesse ning vastavatesse organisatoorsetesse oskustesse. Seda illustreerivad Nokia viimased valesammud (e-posti ja bluetoothi hilinemine, N-Gage mänguseadme läbikukkumine jne).

Isegi kui Nokia peab veel mõne aasta vastu, siis Soome majandus sellest tõenäoliselt eriti ei võida. Kui 1990-ndatel rajanes Nokia kasv kohalikul ressursil (riigi institutsioonid ja kodumaine tööjõud), siis aastaks 2000 oli Nokia Soomest välja kasvanud. Nokia mitte üksnes ei palganud välistööjõudu ega paigutanud tootmist ja arendustegevust teistesse riikidesse, vaid tõmbas end tagasi ka Soome koostöövõrgustikest ning hakkas rõhutama intellektuaalomandit ja ärisaladusi. Soomest lahkusid lisaks Nokia tootmisüksustele ka nende allhankijad. Kokkuvõttes võib öelda, et Nokia näol on tegemist suletud organisatsioonilise mudeliga, mis aitab hoida kõige madalama hinnaga mobiilsete tarvikute tootja positsiooni, kuid pidurdab alternatiivsete tehnoloogiate leidmiseks vajaliku võimekuse loomist.

Nii ei tule nende sektorite suurettevõtete nõrgenemine kasuks ka kodumaiste väikeettevõtete ega iseäranis alustavate ettevõtete kasvupüüdlustele, seda osaliselt kirjeldatud suletuse ning osaliselt rahvusliku teadus- ja arendustöö Helsingisse kontsentreerumise tõttu. Ühe ettevõtte domineerimine ei pruugi olla problemaatiline, kui ta kohalike ettevõtete ja muude institutsioonidega koostööd teeb, kuid ülekandeefekt Nokiast ei olnud märkimisväärne. Vastupidi, täna valitseb Soome IKT sektoris väike- ja keskmise suurusega ettevõtete nappus.

Kriitikanoodid poliitikakujundajate suunas

Saxenien ja Sabel analüüsivad Soome senise edu tagamaid ja seavad kahtluse alla nii mõnegi levinud arvamuse. Näiteks selle, kui oluline on olla tehnoloogilise arengu eesliinil, mida Soome puhul esile tõstetakse. See ei olevat enam nii tähtis kui varem, sest kunagi ei saa olla kindel, et tänased oskused-teadmised tähendavad eesliinil olemist ka homme. Olulisem oleks otsida pidevalt uusi ideid ja olla reageerimisvõimeline erinevates valdkondades, kui olla tehnoloogiate ja ideede osas liider vaid ühes valdkonnas. Pikaajaliste informaalsete ettevõttesiseste koostöötraditsioonidega Soome firmad on sunnitud hakkama arendama koostöövõrgustikke, mis looksid sellise valdkondadeülese võimekuse. Oma olemasolevaid teadmisi tuleb kombineerida teadmistega, mida neil ei ole. Ja edukate kombinatsioonide, ettevõtteväliste teaduspartnerite ning vastava koostöö organiseerimine eeldab oskusi, mida soomlastel võib nappida. Samas on paljud ülemäära keskendunud oma senise edu taganud tehnoloogiate ja protsesside optimeerimisele. Mõlemat korraga aga ei jõua. Ei saa öelda, et Soome tööstuse peamised tegijad ei teaks, et tehnoloogilise eesliini mõte on teisenenud ja oma selgeksõpitud rada mööda edasiminekuga kaasnevad riskid. Tehakse isegi pingutusi, et jõuda tänaselt ja harjumuspäraselt sellise koostöö tasemeni, mida uued olukorrad nõuavad, kuid need pingutused on kõhklevad ja ebakindlad. 

Samuti kritiseerivad autorid poliitikakujundajaid, kes küll mõistavad muutuste vajalikkust, kuid kelle teadlikkus ei ole väljendunud nende tegudes. Plaanid küll on, aga nende seos elluviidavaga jääb hapraks. Rahvuslikud innovatsioonisüsteemid - nagu Soome omagi - lähtusid vajadusest ületada lõhe riigi võimekuse ja tehnoloogilise eesliini vahel ühes kindlas valdkonnas. Kui aga eesliin pidevalt liigub, ei ole neist innovatsioonisüsteemidest enam nii palju abi. Kõige halvemal juhul võib süsteem isegi arengut takistada, kui näiteks keskendutakse ühes valdkonnas üliolulistele probleemidele, mis siis aga muutuvad ebaolulisteks tänu ootamatule koostööle teiste teadmiste allikatega.

Soomel on vaja poliitikat, mis ei eelda kindlaksmääratud valdkonnas tehnoloogilise arengu eesliinil olemist, vaid arvestab keskkonnaga, kus on mitmesuguseid võimalikke tehnoloogiaid ja ideid erinevates ning sageli omavahel mitte eriti seotud valdkondades. Soome rahvuslik innovatsioonisüsteem, mida iseloomustavad riigi rahastatud haridus- ja teadusasutused ning hästiarenenud horisontaalne koostöö teadlaste vahel nii erasektoris, ülikoolides kui ka uurimisasutustes, oli 1990-ndatel innovatsiooni toetamisel edukas, kuid on tänases situatsioonis end ammendanud.

Valmisolek murrangulisteks muutusteks nõrk

Nii ettevõtete juhte kui ka teisi majanduselus osalejaid hirmutab sel üha vähem ette prognoositaval ajal n-ö murranguliste tehnoloogiate läbilöök. Murranguline tehnoloogia on ühes valdkonnas ülekaalukalt parim alternatiiv hetkel domineerivale teadmisele. Aga kõige võimekamad tootjad ja valitseva meetodi kasutajad on selle alternatiivi potentsiaali suhtes pimestatud; nad teavad, kuidas edasi minna pinnalt, mida nad tunnevad, ja oskavad alternatiivsetes tehnoloogiates liialt hästi vigu leida. Sageli kinnitavad murrangulised tehnoloogiad kanda perifeersetel turgudel, mis suurimatele tootjatele huvi ei paku, arenedes sealt edasi juba ise valitsevaks tootjaks.

Just seetõttu tuleb autorite sõnul nii era- kui ka avalikus sektoris õigeaegselt mõelda institutsionaalsele innovatsioonile, et olla üllatavateks arenguteks valmis. Isegi parimad institutsioonid ei saa kõiki vigu ära hoida, aga nad saavad neile kiiresti reageerida. Otsustajad ja teoreetikud peavad arendama oma meeli ning tunnetust, et tajuda ohu lähenemist ja selle saabumisel võimalikult väikse ajanihkega reageerida. Niisuguseid muutustel silma peal hoidjaid ka treitakse, kuid sageli on institutsioonide kohanemisealasel võimekusel siiski piir ees. Kuna ollakse iseenda teadmiste ja edu lõksus, siis on vajaliku reageerimise ebaõnnestumine sisse kodeeritud. Ning Soomeski, mille ettevõtteid peetakse väga paindlikeks ja elujõuliseks, ja mis võib olla uhke oma eduka tööstuspoliitika traditsiooni üle, on inertsi vastu väga raske võidelda.

Autorid ei kohanud Soomes muutustele vastavat reageerimist, mida oleks paindlikult ja avatud majanduselt käesolevas olukorras oodanud. Konkreetsete elluviidavate tegevuste asemel olid mõned PowerPointi slaidid. Nad ei prognoosi lausa katastroofi, kuid kardavad, et tee uue eduni võib alata läbikukkumisega või siis parimal juhul siksakiga.

Tulevikku vaadates rõhutavad autorid innovatsioonipoliitika regionaalse dimensiooni olulisust ning panevad lootuse kohalikele ekspertiisi- ja kompetentsikeskustele, millel on potentsiaali stimuleerida sektoritevahelist koostööd ja eksperimenteerimist ning uusi koostöösuhteid. Nad toovad veel välja lootusekiire, et suuremate ettevõtete kriis ja lagunemine vabastab oskusi ning ekspertteavet, mida saab kasutada projektides, mis aja jooksul toetavad kohaliku innovatsioonivõimekuse taastumist ja uusi võimalusi. Aga kulud selle tee läbimiseks on vahepeal üüratud.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid