Küllap on enamikul meist mingi aimus, mis asi see on, mida nimetame teaduseks. Kuigi seda ei olegi nii lihtne määratleda. Inglise-Austraalia teadusfilosoof Alan Chalmers kirjutas kolme aastakümne eest lausa sellise pealkirjaga raamatu. Chalmers oli Austria ja Briti filosoofi Karl Popperi järgija ja lõi terve koolkonna teadust uurivaid teadlasi, kes lähtusid printsiibist, et see pole teadus, mida ei saa ümber lükata, falsifitseerida, kirjutab Eesti Päevaleht.

Kuid selline lähenemine on jäänud nüüdseks mõneti kitsaks. Mida teha näiteks sotsioloogiaga, mis ju ometi opereerib mitme matemaatilise distsipliiniga (nt mitut laadi statistilised meetodid)? Ingliskeelsete maade traditsiooni kohaselt seda teaduseks ei nimetatagi.

Teadust seletada püüdvaid teadlasi ehk teadusfilosoofe pole nii palju kui teadlasi, ent siiski piisavalt selleks, et nende teooriate rägast on võhikul üsna raske läbi murda. On tore, kui keegi on selle töö juba ära teinud, ja pealegi eesti keeles. Tartu ülikooli professor Rein Vihalemm on seda aastakümneid teinud.

„Teaduse mõistmist on minu arvates oluliselt raskendanud n-ö tavaarusaam, et teadus on lihtsalt usaldusväärsed ja süstematiseeritud teadmised mingi valdkonna kohta ning vastav uurimistöö - tõeotsing, nagu sageli räägitakse," kirjutab Vihalemm oma möödunud aasta lõpul ilmunud raamatus „Teadusfilosoofilisest vaatepunktist".

Teaduste eristamiseks mõtles Vihalemm välja uue klassifikatsiooni, kus esineb selline nähtus nagu f-teadus. „Olen selle kontseptsioonini jõudnud pikema aja jooksul keemiafilosoofiaga tegeldes, keemia ja füüsika vahekorda uurides," kommenteerib ta, „alates sellest, kui umbes 1980. aastate alguses jõudsin järeldusele, et keemia kui täppisteadus on metodoloogiliselt kokkulangev füüsikaga, ent ei ole ega saagi olla ainult täppisteadus." Rahvusvahelises suhtlemises kasutab Vihalemm terminit φφ-science ja see on tuntud ka keemiafilosoofide rahvusvahelises ringis.

Keemia on keemikuharidusega Vihalemma sõnul tähelepanuväärne uurimisobjekt just seetõttu, et sellel on kahene loomus. Ühelt poolt oleks nagu füüsikasarnane, teisalt aga bioloogiasarnane. Nii et tegemist ei ole puhtalt f-teadusega. Vihalemm peab kasulikuks eristada kolme tüüpi teadust. f-teadus, nagu on seda füüsika, püüdleb maailma formaalse kirjeldamise poole. See tähendab üldjoontes, et füüsika loob tegelikult oma uue maailma, mida saaks valemite ja loogikaga seletada ning mis ei pruugi hõlmata kogu kõiksust.

„Keemia on määratletud ainete - nende identifitseerimise ja saamise, üksteiseks muundumiste - kaudu. Kõik ained algu­sest peale f-teaduslikult konstrueeritavad ei ole," ütleb Vihalemm.

Tänavusel astronoomia aastal on kohane meenutada, et lähenemise, kus vaadeldakse objekti, mida justkui ei vaatlegi keegi, algatas 400 aasta eest teleskoobi teadusesse juurutanud Galileo Galilei.

Teisalt on olemas loodusloolised teadused, mis püüdlevad maailma klassifitseerima, selle ajalugu seletama ja seda kirjeldama. Need on näiteks suur osa keemiast ja bioloogiast.

Ja kolmandaks on olemas sotsiaal-humanitaruuringud.

Sigmund Freud pakub oma raamatus naljast ja selle seosest teadvustamatusega, et nali on nagu unenägu - esitab maailma tihendatult, kasutab asendusmoodustusi ja teatavat nihestatust. Kas pole füüsikagi seda masti nähtus? „Selles mõttes jah, et füüsika, mis vastab kõige puhtamalt f-teaduse mudelile, ei anna ega taotlegi anda meile pilti maailmast nii, nagu see kogu oma mitmekesisuses on, vaid näitab maailmast üksnes seda, kuidas ja mil määral on see käsitletav matemaatilise struktuurina, universaalsete kvantitatiivsete seaduste aspektist," vastab Vihalemm.

Ta täpsustab, et sõna „teadus" ei tähenda sotsiaalteadustes üldjuhul sedasama, mis f-teaduse puhul, mida ta käsitleb teaduse teoreetilise mudelina. „Selle mudeliga on tegemist sotsiaal­uuringutegi puhul. Leian, et oleks väär sotsiaaluuringuile nende vähest f-teaduslikkust ette heita, neid kuidagi vähearenenud või teisejärgulisteks pidada ja ka üldse üksnes teaduse skaalal näha ja hinnata.

Usutavasti ei arva ka Rein Taagepera, kelle tagapõhi on füüsika, et sotsiaaluuringud peaksid tingimata teaduslikud olema. Küll aga näeb ta füüsikuna väga selgesti, mis sotsiaalteadustel sageli viga on, ja juhtinud tähelepanu, et neis on kahetsusväärselt vohama hakanud näivteaduslikkus mõttetule matemaatilisusele orienteerituse, valmis arvutiprogrammide abil mitte midagi ütlevate statistiliste arvandmete jms esitamise näol, selle asemel, et vaeva näha sotsiaalnähtuste tõepoolest f-teadusliku modelleerimisega neis piires, kus see võimalik on."

Alkeemial aga ei ole Vihalem­ma sõnul keemiaga suurt pistmist: „Alkeemia oli teatav teadusajastu-eelne terviklik kultuurinähtus, mille eesmärgid olid teised kui keemial, kuigi ta n-ö kõrvalsaadusena sisaldas ka mitte-f-teaduslikku keemiat ning on seetõttu keemiaga ajalooliselt seotud."

Vihalemm rõhutab, et teadused ei jagune alamaks ja ülemaks, neil on lihtsalt erisugune loomus. Ja muidugi ei ole eri teaduste vahelised seinad mingi kivistunud betoon, vaid need muutuvad aja käigus ja on omamoodi läbilaskvadki, nagu elusraku membraanitaolised kiled.