Sunseeker II (e. k. Päikeseotsija) arendas välja ettevõte nimega Solar Flight ning selle eesmärgiks on esialgu demonstreerida elektriliste mootoritega lennukite jõulist tulevikupositsiooni. Selle tiivad on kaetud päikesepaneelidega, mis varustavad elektriga akusid ning sappa kinnitatud propellerit.

Esiteks on elektrilennuk fossiilkütust hävitavate kõrval äärmiselt vaikne. Kui tasahilju lennurajale ruleeritud ja sealt õhku tõustud, saabub täielik vaikus ja rahu. Ning voltmeeter hakkab näitama, et energiat tuleb lennu ajal hoopis aina juurde, selle asemel, et tiivad kallist kraamist aina tühjemaks põleksid.

Taevavõlvil on ju päikest ilmale vaatamata alati tiivaga segada! Kui ka akud täiesti tühjad on, kulub nende laadimiseks pelk kolmveerandtund, mis pikkade lennureiside skaalal on tühine aeg. Veel pole siiski mõtet suurtelt õhulaevadelt elektrimootoreid ja päikesepaneele otsima hakata, kuna esialgu kaaluvad akud oma mahutavusega võrreldes veel siiski nii palju, et neid saab kasutada vaid pisiplaanides.

Sunseeker II tühimass on sulgjas 132,5 kg ja täismass vaid 100 kg suurem. Tiibadesse jaotatud liitiumpolümeerakud toidavad 8 hj propellermootorit õhkutõusmisel ja kõrguse kogumisel. Puhtalt lendamiseks ja õhus püsimiseks piisab aga vaid päikesepatareide pakutavast voolust.

Päikeseenergia toel liugleb lennuk 65 km/h ja kui ka akud taha rakendada, siis poole kiiremini. Nii madal kiirus võimaldab lennata lausa avatud kokpitiga. Alates 2002. aastast on Sunseeker II teinud üle 60 mõnetunnise lennu. Sunseeker I tõusis aga õhku juba 1989. a. ning lendas oma vadi 2,5 hj mootorist tõugatuna üle terve Ameerika Ühendriikide, tehes teel 21 peatust...

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid