Klassika: Buick Electra 225 - ainuke viis oli biit
"Olin noor, ei teadnud veel siis - aasta hea on kuuskümmend viis, ma olin noor ja ainuke viis, mis kõlas huulil siis, aastal kuuskümmend viis, oli biit." Nii laulab teadagi hea Ivo Linna ja Rock Hotel. Võib aga vaid ette kujutada, mida laulis itaallane Beppie Marchetti, kui ta 1965. aasta aprillis Californias 4363 dollarit välja ladus, endale edeva Buick Electra 225 Custom Sport Coupe soetas ning sellega (arvatavalt) plikade päid segi ajama kihutas.
Ameerika autodisaini head ajad
Nelikümmend kolm aastat hiljem jõudis seesama Electra aga Rootsist Eestisse, olles vahepeal veel kaht omanikku sõidutanud. Autoga tulid muide kaasa ka algsed ostu-müügidokumendid. Sealt siis selguski kõige esimese omaniku nimi, sinjoore Marchetti.
Auto tänasel omanikul oli aasta kuuskümmend viis kinnisidee ja meelismark kas Cadillac või Buick. Loomulikult ei tohtinud auto olla roostetanud ja pidi olema tehniliselt heas korras. Ja nii oligi - Electra läks Eestis esimese korraga veatult tehnilisest ülevaatusest läbi!
Automüügi mõttes väga heal 1965. aastal valmistatud USA autod olid "puhta liiniga". Kokakoolapudeli sarnast ümarat kuju polnud veel leiutatud, viiekümnendate lennuki-raketiteema oli ka minevikku vajunud. Autode kujustust mõjutas General Motorsi peadisainer Bill Mitchell. Kõnealune Electra 225 oli (1964. aasta mudeliga võrreldes) saanud peaaegu täiesti uue vormi ning kasutas kompanii võimsaimat mootorit, sama mis kiidetud kiirendusvõimega Buick Wildcat.
Konkreetsele autole oli lisavarustusena tellitud seitsmeliitrine Wildcat 465 high performance Nailhead V8-mootor, millel võimsust 340 hobujõudu. 465 aga tähistab pöördemomenti njuutonjalgades. Kere põhimõtteline ehitus on autol sama mis Cadillac DeVille Coupel ja Oldsmobile 98-l. Number 225 aga märgib kere pikkust tollides, meile mõistetavates ühikutes teeb see 572 sentimeetrit. Pühendunud Buicki-austajate ringkondades tuntakse autot hüüdnime all "Deuce-and-a-Quarter".
Autol kasutati General Motorsi tolle aja pikimat teljevahet 126,3 tolli ja tegu oli sajaprotsendiliselt luksusautoga - nagu Buick ise reklaamis.
Üks väga huvitav detail on pikisuunas keskelt murtud tagaklaas. See pärineb sama aasta Buick Rivieralt, ameerika autodisaini silmapaistvalt verstapostilt.
Ameerikas hinnati mugavust
Sünniaastale vaatamata on Electral täisvalik mugavusvarustust nagu tänapäevastelgi sõiduautodel: elektriaknad ja -istmed, püsikiiruse hoidja, reguleeritava asendiga rool ning konditsioneer. Viimane on auto juurde käinud lisavarustuse hinnakirjast kõige kallim "vidin", koguni 437 dollarit. Elektrimootoritega liigutatavad istmed sai näiteks 94 ja elektriaknad 105 dollari eest. Valge servaga rehvid ning "rally" valuveljed maksid aga vaid 47 dollarit!
Buick Electra 225 Custom Sport Coupe'd toodeti 9570 tükki, kupee kõrval ka kabrioletina. Buick oli hinna poolest General Motorsi järgmine mark Cadillaci järel, samaväärse täisvarustuses Chevyga võrreldes ligi kaks korda kallim.
Auto ei vajanud põhjalikku restaureerimist, kuid sirgetest kereliinidest ja korralikust värvipinnast lugupidav omanik otsustas siiski auto värvipinna uuendada. Uus värvkate sai hulga parem kui tehase originaal. Muid juppe on vahetatud minimaalselt: kõik kummitihendid, uksehingede tapid, summutid, karburaator. Viimasega saadi kütusekulu kontrolli alla, see on normaalse sõidu korral vahemikus 12-14 l/100 km. Bensiinipaaki mahub pisut alla saja liitri.
Ka hobiauto on sõitmiseks
1965. aasta Buick Electra on eriti mugav sõiduk sirgel teel, sajakilomeetrisel tunnikiirusel täiesti hääletu. Autoomanik toonitab, et harrastusautoga peab saama sõita, käia üritustel, suhelda omasuguste fanattidega, muuseumiauto pidamist ta ei poolda. Eestisse tuuakse üsna halvas korras autosid, kindlasti odava hinna tõttu. Pika pleki- ja värvitöökoja kogemusega Buicki omanik teab aga, et hiljem võivad kulud üle pea kasvada, ja soovitab osta võimalikult hea algmaterjali.
Eestis areneb Ameerika autode pidamise subkultuur jõudsalt. Kuulda on olnud ka pulmadest, mille pulmarongis liiklemine mitte-ameerika autoga oli keelatud. Samas on Rootsis ja vähemal määral ka Soomes USA autod peaaegu rahvuslik hobi. Üks märkimist vääriv fakt veel siia juurde - Rootsist on Maarjamaale toodud paremas korras USA autosid kui nende kodumaalt.
Huvilised põhjendavad oma kiindumust hea valikuga 1950.-60. aastate autode seast. Tollal oli USA autotööstuse liidermaa ja kõik teised tootjad kopeerisid püüdlikult sealseid mudeleid. Lisaks autode suurus, võimsus, mugavus.
Buick Electra nime kasutati aastatel 1959-1990, seejärel vahetas selle välja Park Avenue. Kui 1991. aastal alustas Tallinnas Pirita teel näitusepaviljonides tegevust USA autosid müüv, kuid tänaseks lõpetanud Baltmotors, oligi nende salongi lipulaevaks Buick Park Avenue. Toonased automüüjad kiitsid seda kui Ameerika Mercedest.
