Kas me vajame uut internetti?

Arvutiinseneride ja –turvaekspertide seas kogub populaarsust idee, et tänase internetiga on lood nii halvad, et probleemi lahendamiseks peaks kogu ilmavõrgu uuesti üles ehitama.

Milline uus internet võiks välja näha, on täna suures osas veel arutelu teema. Üheks võimaluseks on luua „väravatega kogukond“ kus kasutajad loobuvad suurema turvalisuse nimel osast oma privaatsusest ja vabadustest. Täna toimib selline süsteem paljudes ettevõtete ja riiklikes võrkudes, vahendab NYTimes.

„Kui me ei mõtesta tänast interneti ümber, seisavad ees mitmed katastroofid,” leiab Stanfordi ülikooli arvutiinsener Nick McKeown.

Möödunud aastast meenub ussviirus Conficker, mis sai kergelt jagu kõigist turvasüsteemidest ja nakatas korraga kuni 12 miljonit arvutit. Conficker on tiksuv pomm, mis võib muuta miljonid arvutid ühtseks robotvõrguks ja täita oma loojate käske.

Kui võrrelda olukorda kujundlikult Pearl Harbouriga, siis praeguseks on käes moment, kus horisondile ilmuvad esimesed Jaapani laevad.

Interneti loojad ei osanud ilmaski arvata, et akadeemiline ja sõjaline võrk peab kunagi kandma kogu suhtlemise ja maailmamajanduse koormat. Internet loodi viisil, et selles ei ole ühtegi keskset juhtimiskeskust. Kunagiseks eesmärgiks oli võrgud omavahel ühendada. Turvalisusele pöörati tollal vähe tähelepanu.

Paljude turvaekspertide arust on tänased interneti- ja arvutiturvapingutused nagu Maginot’ liin, mis Prantsusmaad teises ilmasõjas sugugi ei kaitsnud. Probleem on selles, et kui üks sellise digitaalse müüri sõlm langeb, siis on vallutajal ligipääs kõigile selle taga asuvatele andmetele. Väljast kõva, seest pehme – kirjeldavad turvaeksperdid olukorda.

Stanfordi ülikoolis, kus mõeldi välja algsed internetiprotokollid, loovad teadlased süsteemi, kuidas liita praeguse internetiga arenenumat internetti. Suve lõpuks kavatsetakse uus leiutis tööle panna kaheksas USA ülikoolilinnakus.

Projekt nimega Clean Slate (eesti k Puhas tahvel) projekt ei kõrvalda iseenesest küll kõiki interneti turvaprobleeme, kuid annab riist- ja tarkvaratootjatele tööriistad, mille abil saab turvalahendused suuremal määral võrguga integreerida. Üheks kaasmõjuks on seegi, et seadusesilmad saavad enda kätte küberkriminaalide jälitamiseks senisest efektiivsemad vahendid, mis aga omakorda võib oma privaatsusest hoolivad inimesed sellest eemale peletada.

Tegemiset ei ole esimese korraga, kui olemasolevale internetile pakutakse asendust. Näiteks uuemad Windows’i ja Mac’i arvutid toetavad uut IPv6-internetiprotokolli, milles on kõrvaldatud mitmed IPv4 puudujäägid. Paraku kaasnevad üleminekuga uuele protokollile suured kulud ning jõudlus- ja ühilduvusprobleemid, mistõttu ei ole selle kasutuselevõtmine libedalt läinud.

See aga pole heidutanud Stanfordi insenere, kes enda kinnitusel on „internetti uuesti leiutamas”. Teadlased on väidetavalt loonud strateegia, mis lubab uutel ideedel olemasoleva internetiga kohanduda ja nii andevahetuse uude võrgumaailma sujuvalt üle viia.

Nagu ka tänases internetis, puudub uuel internetil keskne sõlm ja juhtasutus. Uus internet areneb viisil, et uued tark- ja riistvaralahendused ehitatakse sisse internetiliiklust suunavatesse ruuter-arvutitesse ja nimetatud lahendused võetakse ühiselt kasutusele uute standarditena.

Vaatamata kõigile pingutustele, peitub peamine interneti turvaprobleem siiski inimloomuses. Turvalisem võrk pakub kindlasti vähem anonüümsust ja privaatsust. Üks idee on näiteks interneti jaoks kehtestada midagi autojuhiloa sarnast, ilma milleta avalikesse võrkudesse inimesi ei lubataks.