Teemandid jutustavad mammutite kadumise lugu
Mitmes paigas Põhja-Ameerikas on Oregoni ülikooli teadlaste juhitud rühm leidnud 12 900 aasta vanusest kihist imepisikesi teemante, mille läbimõõt ei ületa 300 nanomeetrit.
Need teemandid tekivad ainult suure kuumuse ja rõhu juures ning Maal loob sellised tingimused reeglina vaid meteoriiditabamus. Seesugusest päritolust annab tunnistust ka asjaolu, et osad teemandid olid pisikeste süsinikukerakeste keskmes ning selliseid on leitud ka paljudest teistest meteoriiditabamuspaikadest. Samuti esines uuritud kihis iriidiumi, mis on veel üks levinud märk maavälisest ainest.
“Kuue leiukoha setetest leitud nanoteemandid asetsevad täpselt noorema drüüase ajastu piirikihis, mitte selle all ega peal,” selgitas arheoloog Douglas J. Kennett. “See avastus annab tõendeid umbes 12 900 aasta eest toimunud kosmilisest tabamusest, millel pidi olema tohutu mõju taimedele, loomadele ja inimestele.”
Samas puuduvad uuritud paikades mitmed teised meteoriiditabamusele omased ühendid ning pole leitud ka ühtegi kraatrit, mis hüpoteesiga sobiks. Sestap arvavad teadlased, et tegu võis olla näiteks komeediga, mis plahvatas õhus, samal kombel nagu Tunguusi katastroofi põhjustanud taevakeha.
Pärast seda sündmust kaovad arheoloogilistest kihtidest igasugused märgid megafauna ehk mammutite, mõõkhambuliste tiigrite, hiidlaisikute, hiidlindude jms esinemisest. Nende kadumise kohta on välja käidud mitmeid teooriaid, ent põhjuste osas pole teadlased veel üksmeelele jõudnud.
Põhja-Ameerikast kadusid varsti pärast arvatavat kosmosetabamust ka nn Clovise kultuuri esindajad ehk esimesteks Ameerika asustajateks peetud kiviaja inimesed. Taevakehahüpotees seob ühte nii imetajate kadumise, Clovise inimeste hääbumise kui külmalaine saabumise, märkis Kennett.
Lisaks õhku paisatud ainele, mis ei lase päikesevalgusel maapinnani jõuda, võis plahvatus kliimat mõjutada ka sel kombel, et sulatas Põhja-Ameerikat katvat jääkilpi. See lisas maailmamerre ohtralt magevett, mis viis rivist välja kliima reguleerimisel olulist rolli mängiva hoovustesüsteemi.
Hüpoteesi kriitikud peavad tõendeid aga otsituteks. Nad juhivad tähelepanu sellele, et õhus toimunud plahvatus või plahvatused ei pruugi leitud hulgas nanoteemante tekitada, samuti jääb seletamatuks nende sedavõrd laialdane levik.
Scrippsi okeanograafiainstituudis töötav geokeemik Jeff Severinghaus tõdeb, et Gröönimaa jääst saadud tõendid viitavad sellele, et kliima jahtumine algas rohkem kui 12 900 aasta tagasi ehk enne arvatavat komeeditabamust.