1712. aastal ilmunud “Uurimus kirurgilistest operatsioonidest” annab nõu, kuidas viia läbi selliseid kohutavaid protseduure nagu amputeerimised — enne tuimestuse leiutamist. Briti ajaleht Daily Mail vahendab õõvastavaid üksikasju.

Kuidas amputeerida jalga? “Lõigatagu kiiresti kõvera väitsaga; könt kaetagu järelejäänud nahaga,” soovitab prantsuse meedik ja kirjamees Joseph Charriere.

Kuidas ravida haavu? “Kui haav on ainumalt lihaline, võib seda loputada brändiga ning katta vastav ihuosa sooja kompressiga, mis valmistatagu piiritusega kangemaks tehtud veinist,” annab teos nõu. “Kui aga haav küündib närviliste ihuosadeni, lahustatagu sellesse suhkrumaiust, kamprit ja mürri.” (Carriere ei pannudki väga mööda: 2007. aastal avaldatud uuring tõestas, et vein tapab pisikuid suus ja kõris.)

Millal on parim aeg lõikuseks? “Kas kevad või sügis. Kevadisel ajal uueneb veri suurema kuumaga. Sügisel on veri jälle rahulikum.”

18. sajandil oli kirurgiline sekkumine viimane väljapääs, mis tihti päädis haavanakkuse ja surmaga.

“Jäseme mahasaagimine tuimestust kasutamata — ma lihtsalt ei kujuta seda ette,” kommenteeris Westminsteri meditsiinikooli kirurgiaprofessor ning raamatu “Kirurgia ajalugu” autor Howard Ellis.

Asjalood hakkasid paremaks muutuma 1846. aastal, kui kasutusele võeti üldtuimestus. Järgmine suurem hüpe toimus 1867. asatal, mil hakkasid laiemalt levima nakkust piiravad antiseptikud. (Huvitav tõik: teadlased ei tea siiamaani, kuidas tuimestus täpselt töötab.) 17. sajandi keskel levima hakanud tava kasutada valuvaigistiks morfiini tõi samuti suurt leevendust.

“See taskuraamat pidi omal ajal kirurgile täiesti asendamatu olema — tõenäoliselt oli see nagu iselaadne ametipiibel, mille poole opereerides ikka pöörduti,” usub Charles Hanson oksjonifirmast Hansons Auctioneers.

Raamat pannakse oksjonile veebruaris.