Lõviosa biokütuste abil toodetavast energiast annab praegu etanool. Kahjuks on etanoolil mitmeid puudusi, mis ei luba selle jätkusuutlikku kasutamist fossiilkütuste aseainena: oluliselt madalam energiasisaldus võrreldes bensiini/diiselküttega, kõrged tootmiskulud ja korrodeerivad omadused. Sarnaselt veele ajab ka etanool terasdetailid rooste, kirjutab
.

Alternatiivsete biokütuste leidmiseks kasutatakse mitmesuguseid lähenemisi. Neist üks paljulubavamaid on ainevahetustehnoloogia (ingl.k. — metabolic engineering), mis uurib võimalusi organismide — enamasti mikroobide — ainevahetusprotsesside ümberkorraldamiseks, nii et need hakkaks tootma soovitud produkte. Näiteks tuntud napsumeistrit pärmi võiks geeni- ja ainevahetustehnoloogia abil panna tootma hoopis naftasaadustele lähedasi ühendeid.

Selle tehnoloogia abil saadud biokütuste sortiment on siiani piirdunud looduslike ühenditega, mille tootmiseks on „kaaperdatud” mõni mikroobi ainevahetusrada. Nüüd teatasid USA teadlased meetodist, mille abil saab soolekepikese (ka inimese soolestikus leiduv bakter Escherichia coli) abil toota pika süsinikuahelaga mittelooduslikke alkohole. Selleks viisid nad soolekepikesse kaks geeni — üks pärit pagaripärmilt, teine juustu valmistamiseks tarvitsetavalt bakterilt.

Modifitseeritud bakter tootis kõrge efektiivsusega viie kuni kaheksa süsinikuaatomiga alkohole, mille energiasisaldus ületab pika puuga etanooli oma (kaks süsinikuaatomit). Mida pikem süsinikuahel, seda rohkem energiat on kütuses ning seda kergem on kütuse eraldamine mikroobidest. Samuti vähenevad ahela pikenedes alkoholi korrodeerivad omadused.

Soolekepike valiti uurimiseks põhjusel, et see kasvab kähku ja on geneetiliselt hästi iseloomustatud. See ei tähenda aga sugugi, et kasutatud tehnoloogia oleks rakendatav ainult selles organismis ja konkreetse biokütuse tootmiseks — otse vastupidi, antud avastus võib avada ukse tohututele võimalustele kemikaalide tootmiseks elusorganismides. Ilma piirideta, mille seavad looduslikud ainevahetusrajad.