Sutrop: loodusest kõneldes võiks teaduskeelt vältida
Keeruline vastata. Huvi igasugu asjade vastu on kogu aeg suur olnud, kuid eks see ole ka juhuslik olnud. Juhus viis Saksamaale, seal sattusin keele peale. Õpetasin eesti keelt.
Kas bioloogiahuvi on endiselt säilinud?
Ma ei oska öelda, kas see nüüd keeleteaduses väljendub. Meetodite osas võib-olla. Doktoritöö puhul küsiti mult, et miks keeleteadlase töös nii palju tabeleid on. Bioloogina töötasin mikroskoobiga, prepareerisin. Prepareerin ja tükeldan nüüd keelt.
Kuivõrd on keel mõttelaadi mõjutaja?
Kui inimene elab teises keelekeskkonnas, siis ta omandab selle keelestruktuuri. Eks eesti keel ole ka kujunenud saksa keelest ja teistest keeltest tõlkimise toel. Ilmselt kõige olulisem on, kuidas mingi keel midagi klassifitseerib. Mõttelaadi erinevused tulenevad sellest, kuidas jagame mingit mõistevälja — kas me näeme metsa või näeme puid metsas. Üks Uku Masingu näide: Theodor Lippmaa poleks oma taimekoosluste klassifikatsiooni nii loonud, kui ta oleks inglise keeles mõelnud. Ta mõtles eesti keeles ning liitis kokku just sellised ühikuid.
Termin “traditional environmental knowledge” väidab, et põlisrahvastel säilib koos keelega teatud suhtumine ja austus loodusesse ning keele kadumisega satub ohtu ka see suhe.
Kindlasti võib nii juhtuda, see on koodivahetus. Inimene võtab üle teise keele, samas pole selles enam jutte lapsepõlvest. Küsimus pole mitte keele kadumises — koos keelega kaob ka kultuur. Tõenäoliselt saaks teadmisi edasi anda ka teises keeles, aga just see teadmise edasiandmine katkeb. Lapsed lähevad uuele üle, vanemad on õnnelikud, et lastel läheb elus hästi. Ja vanavanemad ei suhtle enam lastelastega.
Inimese ajumaht pole lõpmatu. Traditsioonilises kultuuris on loodusvaldkonnad inimestele lähedasemad, kuna tehnoloogiat on vähe. Kui kultuur areneb, on vaja sõnavara uutest valdkondadest ja tuleb ajus nii-öelda ruumi teha. Loodusvaldkond on tavaliselt esimene, mis ära kaob.
Eesti keeles on meil veel seis hea, aga kui saksa keeles teab keegi juba ühe linnu nime, on ta üliinimene. Kõik põõsad, millel on marjad küljes, on linnumarjad — olgu see pihlakas või midagi muud.
Kultuur on siis see, mis keelega kaob?
Traditsiooniline kultuur kaob kindlasti keelega. Kaovad valdkonnad ja kõiksugu ametid. Mida tegi kubjas või kilter — keegi ei tea enam. Keegi ei tea ka vankriosade nimesid. Eestis ei ole unustatud sõnadega tegeletud, need kantakse vaid kartoteeki. Sakslased annavad välja unustatud või kaduvate sõnade sõnaraamatuid, kuid ega see palju ei aita.
Kui ühelt poolt tulevad uued sõnad peale ja teisalt ununevad vanad, siis koguseliselt sõnavara ju ei vaesustu?
Koguseliselt tegelikult sõnavara suureneb, aga tähendused muutuvad. Osa sõnu kaotab üldse tähenduse. Tekib passiivne sõnavara — koolis õpitakse sõna, aga keegi ei saa aru, mis see tähendab. See puudutab eriti loodust. Kuulsin ühe õpetaja käest, et kui ta palus tunnis nimetada tsitrusvilju, tuli vastuseks “maasikas”.
Kuidas hinnata eesti keele olukorda? Kas on hea, et uued sõnad rikastavad keelt? Või pole hea, sest need on võõrsõnad?
Võõrsõnadel on kaks tähendust: üks on koolitähendus, et kõik laenatud sõnad on võõrsõnad, ja teine, et võõrsõnad on keelele võõra struktuuriga sõnad. Kui sõnad kohanevad keele morfo-fonoloogilise struktuuriga, siis muutuvad need omasõnadeks. Eesti keeles on meil väga vähe päris oma sõnu, enamus on laenatud. Ka nii lihtne sõna nagu “ja” — soome-ugri keeltes pole sellist sidesõna. Ilma võõrsõnadeta pole keelega võimalik hakkama saada.
Kas eesti keele pärast peaks muret tundma? Näiteks hariduses rõhuma rohkem vanadele sõnadele või õpetama keele ajalugu?
Kindlasti peab õpetama keele ajalugu ja looduse tundmist. Ja looduse klassifitseerimist — et inimene teaks, mis on tamm ja mis vaher ja mis on võõrliigid. Suuremat kurja eesti keelele on tegelikult teinud bioloogiaõpetajad ja bioloogid ise oma teaduskeele ja selliste klassifikatsioonide pealesurumisega, kus linnud kuuluvad ka loomariiki. Keele hoidmiseks ei tohiks peale suruda bioloogilist nomenklatuuri. Peaks vaatama, kuidas keel jaotab maailma. Keelel on oma huvitavad seaduspärasused taime- ja loomariigi jaotamises.
Pigem võiks siis koolis vaadata asju keelelisest seisukohast?
Kui tahame keelt kaitsta ja looduse tundmisest rääkida, peame seda traditsioonilist klassifikatsiooni kaitsma. Bioloogilise klassifikatsiooniga vähendame looduse tundmist. Seda ei pea muutma, aga see on teadlaste jaoks. Igapäevases kasutuses olgu teine keel.
Teadus- ja igapäevakeel on kaks eri asja. Üks on terminite keel. Kui terminid tuua igapäevasõnade asemele, siis see hävitab keele ja hävitab ka looduse tundmise, olen selles täiesti veendunud.
Maailma kultuurilist mitmekesisust on võrdsustatud bioloogilise mitmekesisusega ning keelte hävimist liikide hävimisega. Mida sellest arvate?
Keeleteadus on täis bioloogilisi metafoore, siingi on tegemist metafooridega. Keel pole kindlasti liik. Keeli on alati hävinud. Loomulikult on kurb, kui keeled kaovad, aga mõnes mõttes on see paratamatus. Keeli tehakse ka juurde, see on keeleteadlase auasi. Ühelt poolt tuleb keeli juurde, teiselt poolt kaob.
Kas keelte kadumist peaks seda rohkem teadvustama?
Peaks ikka, aga tuleb arvestada, et keeli ei saa sundida rääkima. Ei saa sundida keelt hoidma, kui inimene tahab keelt vahetada. Liivlased lihtsalt läksid läti keelele üle, ega nad ise bioloogiliselt välja ei surnud. Ka põhjavenelane on tegelikult soomeugrilane, kes on üle läinud slaavi keelele.
Mis on teie jaoks roheline mõtteviis?
Mulle üldse ei meeldi lehtede põletamine sügiseti. Lehed aetakse Tähtveres mustadesse prügikottidesse — seisavad pool aastat, siis viiakse prügimäele. Tähtvere pargis pole ühtegi põõsast enam ja seega pole seal ka ühtegi siili. Samamoodi oli 1990. aastal park oravaid täis, nüüd pole ühtegi. Sel aastatuhandel olen näinud ühte oravat Toomemäel. Aiad küntakse üles ja lastakse murul ühtlaselt kasvada. Kompostihunnikuid pole, lehepraht viiakse autoga ära, tehakse üks tühi sile plats. Põõsad võetakse välja, puudealused on lagedad. Aias ei tohiks kõiki lehti ära riisuda. Naadil tuleb lasta kasvada. Inimesed peaksid rohkem tegema väikesi muutusi oma igapäevaelus.
Novembris on mardipäev ja kadripäev. Mis teile nendega seostub?
Lastele on mardi- ja kadripäev ikka toredad. Keeleliselt on siin küll huvitav aspekt. Soomeugrilased tähistavad päevi — hingedepäev, jõululaupäev, mardipäev jne, aga germaanlased tähistavad õhtuid. Oleme need pühad üle võtnud, kuid sulatanud oma süsteemi, oma ajajaotuse klassifikatsiooni.
URMAS SUTROP • Sündinud 7. juunil 1956.
• Lõpetanud 1984. aastal Tartu riikliku ülikooli bioloogia ja keemia õpetajana ning tsütoloogina.
• Filosoofiadoktori kraadi üldise ja ajaloolise keeleteaduse, uralistika ja evolutsioonilise psühholoogia alal saanud Konstanzi ülikoolis 1998. aastal.
• Alates 2000. aastast Eesti keele instituudi direktor ja alates 2006. aastast ka Tartu ülikooli antropoloogilise ja etnolingvistika professor.
• Õppinud muu hulgas albaania, leedu, türgi, bengali ja farsi keelt.
• Urmas Sutropil on kuus last ja kolm lapselast.
