Eskalop kui keskkonnaroim?
Söömisest ei pääse keegi. Ja küllap seepärast ka kirjutatakse söömisest nõnda palju. Ning et kirjutisi veel huvitavamaks muuta, on toitu läbi aegade vaadeldud õige mitme kandi pealt.
Ja selge see, et toidu tootmise ja töötlemisega kaasneb keskkonna saastamine. Nüüd on hakatud kõnelema söögi süsiniku jalajäljest, see tähendab süsihappegaasi ja teiste kasvuhoonegaaside õhkupaiskamisest, mis kaasneb toidu tootmisega.
Ning nii ootamatu kui see ka pole, on selgunud, et USA keskmine pere sööb aastas ära toidukoguse, millega kaasneb 8,1 tonni süsihappegaasi ja sellega ekvivalentsete kasvuhoonegaaside vallandamine. See on kaks korda enam, kui paiskub kasvuhoonegaase autoga 19 000 kilomeetrit läbides.
Osa Inglismaa supermarketeid on koguni alustanud mõne toiduaine süsiniku jalajälgedega märgistamist. Algatusrühm The Carbon Trust töötab aga välja standardiseeritud süsteemi iga toiduaine süsihappegaasi jalajälje arvutamiseks. Nii et kui näete pakendil lühendit CO2eq ja selle taga arvu, siis teadke, et tegu on kasvuhoonegaaside kogusega, mis paiskus teie maiuspala tootmise ja töötlemisega õhku.
Jalajälje arvutamine
Kuid ega seda kogust välja arvutada lihtne pole. Arvesse tuleb võtta energia, mida on toidu tootmiseks, säilitamiseks, töötlemiseks ja kõhuni transportimiseks kasutatud. Ning toit, mida valmistatakse, kasutades tuule-energiat, vallandab ju vähem süsihappegaasi kui toit, mille saamiseks kasutati näiteks põlevkivienergiat. Atmosfääri sattunud metaan, mida eraldavad näiteks veised, püsib seal kümmekond aastat ja hoiab soojust lõksus 21 korda enam kui süsihappegaas. Väetised ja sõnnik vallandavad lämmastikoksiidi, mis on 296 korda efektiivsem kasvuhoonegaas kui süsihappegaas ja püsib atmos-fääris keskmiselt 114 aastat. Ning süsihappegaasi jalajälje suurus sõltub ka viljelemise viisist, paigast ja transpordist.
Kuigi need arvud tunduvad täpsed, ei ole nad seda igal juhul. Siiski annavad need aluse võrdluseks. Võrdlusest selgub, et kõige energiamahukam on punase liha tootmine. Seega paiskab see õhku ka kõige enam kasvuhoonegaase — süsiniku jalajälg on 2,5 korda suurem kui kala või kanaliha tootmisel. Energiamahukas on ka piimatoodete tootmine. See annab trumbid kätte taimetoitlastele. Üks taimetoitlane nimelt vallandab oma söögi kaudu atmosfääri keskmiselt poolteist tonni vähem süsihappegaasi ekvivalenti kui lihasööja.
Mis aga lihasse puutub, siis loodavad äärmuslikud loomakaitsjad ja keskkonnasõbrad, et seda hakatakse peagi tootma tööstuslikult nii-öelda katseklaasis, mitte lõikama loomade kül-jest. Loomade eetilise kohtlemise organisatsioon on selle tarbeks välja pannud ka miljoni dollari suuruse auhinna. Mida rikkamaks saab inimkond, seda enam loomaliha ta sööb. Loom aga on uskumatult ebatõhus energiaallikas — vaid viis kuni 25 protsenti tema söögis sisalduvast energiast läheb inimese jaoks söödava liha kasvatamiseks.
Esmapilgul võib paista, et kohaliku, tarbijale võimalikult lähedal toodetud toidu söömine on kasvuhoonegaaside mõttes keskkonnasõbralikum. Kuid arvutused näitavad, et transpordi osakaal toidu süsiniku jalajäljes on vaid üksteist protsenti. Tootjalt tarbijani ulatuvate toidukilomeetrite osakaal ei ületa nelja-viit protsenti. Kui aga ühel päeval nädalas loobuda liha ja piimatoodete söömisest, saab säästa atmosfääri samast hulgast kasvuhoonegaasidest.
Orgaanilise toidu hind
Toidu kasvatamine aga hõlmab 83 protsenti toidu süsiniku jalajäljest. Nn orgaanilise toidu kasvatamine vajab kümme protsenti enam energiat kui tavaline toit. Kui toppida kanad tihedalt hoonesse, siis saab söötühiku kohta enam liha, kuna energia ei kulu liikumise peale. Orgaaniline, inimese kasvatatud lõhe vastutab aga kolmandiku võrra enama kasvuhoonegaaside koguse eest kui vabalt kasvav kala. Ja inimese kasvatatavad krevetid on neelanud kolmandiku rannikul kasvavatest mangroovmetsadest. Kilo krevettide kasvatamiseks läheb vaja kaks kilo kala.
Seevastu kariloomade osaks langeb tervelt kaheksa protsenti inimese toodetud kasvuhoonegaasidest, sest rohusööjad eraldavad lisaks süsihappegaasile metaani. Ning mida enam nad rohtu söövad, seda rohkem metaani nende kõhtudes elavad bakterid eraldavad. Kuid kariloomade lihast saavad inimesed kolmandiku vajalikust valgust. Ülejäänu kulub ainevahetuseks ning luude ja närvikudede kasvatamiseks.
Norra toidu-uuringute instituudi andmetel võib juba praegu tööstuslikult kasvatada liha, mille kilohinnaks tuleks 3,4 eurot, ning see suudaks hinnalt võistelda põllumajandusliku lihaga. Liha saaks kasvatada näiteks veiste, lammaste ja sigade lihaste tüvirakkudest, mis kinnituksid pisikeste söödavate kerakeste külge. Eelkõige plaanitakse nii hakata tootma burgereid, vorstikesi ja kotlette. Sellise liha tootmine vallandaks ka palju vähem kasvuhoonegaase. Kuid kas säherduse söögi maitse üle ka vaidlema hakatakse, pole veel teada.