Peab kohe ettetõttavalt hoiatama, et juba üsna pikaks veninud žanrinimekiri ei ole kaugeltki midagi, mille lugemine Hollywoodi produtsendid rinna kummi ajama sunniks. Ometigi tundub, et tunneli otsas on paistmas valgus. Või rong.

Mängutööstus möödus Ühendriikides juba mitme aasta eest oma käibelt seniajani Ameerika unelmaid toitnud filmitööstusest. Koos võimaluste kasvuga on kahe tööstuse piir hakanud hägustuma, sest tarbijaskond on mõlema praktiliselt sama ning mõlemad pakuvad audiovisuaalset meelelahutust.

Mängud on lihtsalt mõnevõrra interaktiivsemad. Sestap pole ka imestada, et suuremat tulu soovivad ärimehed katsuvad kaks kärbest ühe hoobiga lüüa ning teha mängude põhjal filme ning filmide põhjal mänge. Kuni viimase ajani oli filmitööstus olnud suurem vend ning domineerinud see teine suund tänu millele on mängupoodide riiuleid rüvetanud sajad ja sajad viletsad filmiteemalised mängud.

Koos mängutööstuse kasvuga on esimene variant järjest rohkem kaalu hakanud omandama, kuid tulemuste halb kvaliteet kimbutab seda liini täpselt samamoodi. Kas kellelegi meenub 1993 aastal ilmunud "Super Mario Brothers" nimeline film, mis rottentomatoes.com skaalal kõva 6% hindeks sai? Tõenäoliselt mitte, kuigi ilmselt meenub kohe selle tunnuslugu ansamblilt Roxette, mis kandis nime "Almost Unreal". Või mõni aasta hiljem Belgia musklimehe van Damme osalusega "Street Fighter"? Või kõva camp faktoriga klassikuks muutunud "Mortal Combat"? Vanemasse koolkonda mahuvad veel sellised üllitised nagu "Wing Commanderi" filmiversioon ja miks mitte ka "Double Dragon", kus ühte rusikakangelast kehastas hiljem telesarjaga "The Crow: Stairway to Heaven" ja filmiga "Le Pacte des loups" ("Huntide vennaskond") nime teinud Mark Dacascos.

Mida aeg edasi läks ja mida tugevamaks muutus mängutööstus, seda rohkem raha taolistesse projektidesse lükati. Ilmusid "Final Fantasy", "Tomb Raider" ning "Resident Evil", vormiliselt täiesti korrektsed kuid sisutühjad filmid. Kõik neist on ühtel või teisel kujul saanud järjegi. Ilmus mängu "Doom" kehv kinoversioon ning "Pokemoni" filmidest ja sarjadest me ilmselt ei pea rääkimagi. Siiski kõik läks edasi vana rada pidi kuniks mängu tuli selline mees nagu Uwe Boll.

Uwe Boll võttis kätte ning hakkas žanrisiseseid kehvi üllitisi tootma konveiermeetodil, pälvides peaaegu eranditult kõikide osapoole pahameele. Kurjemad keeled rääkisid isegi seda, et kui kõik filmitegijad pädevuse järjekorras üles rivistada, siis tuleb viimane koht jätta välja andmata vastava töö mittelaekumise tõttu. Nii hull see asi tegelikult ei ole, kuigi näiteks "Bloodrayne" näol on tegemist väga halva tulemusega.

Samas kuigi sama autori "Alone in the Dark" sai kriitikutelt ja publikult kõvasti nahutada, peab tunnistama, et osaliselt oli see tingitud sellest, et Bolli materdamine oli popp. Mehe salalaborist on väljunud ka selliste mängude kehvapoolsed töötlused nagu "Postal", "Dungeon Siege" ja "House of the Dead". Tundub, et Saksa päritolu lavastaja indu ei kustuta niipea veel mitte midagi, sest kohe-kohe on ilmumas temalt "Far Cry" ning plaane paistab jätkuvat veel kauaks. Võiks isegi öelda, et tegemist on tänapäeva Ed Woodiga.

Üks asi millele žanrihuvilised peavad Bollile tänulikud olema on mängupõhiste filmide kehva kvaliteedi probleemiks tegemine. Kokkuvõttes on suuresti tänu sellele tulemuste kvaliteet oluliselt paranenud ja näituseks võiks tuua "Silent Hill"-i.

Kuid nüüd tagasi selle tunneli lõpus paistva valguse poole. Pärast seda kui Nolan oma "Batman Beginsiga" tõestas, et pädev mees on võimeline ka täielikus madalseisus oleva frantsiisi kuldmune munevaks haneks muutma, on käima lükatud kümneid projekte selles valdkonnas, millest tuntuimateks on ilmselt "Metal Gear Solid", "Broken Sword", "Deus Ex", "Castlevania", "Warcraft" ja "Devil May Cry". Loomulikult ei lõppe nimekiri siin ning mõnes mõttes loodetakse "Max Payne" olevat uue põlvkonna esimene pääsuke.