Kriisi ajal suureneb inimeste kihk karistada
Teadurid vaidlevad siiamaani selle üle, kui sagedasti selliseid “valvsaid kodanikke” esineb ning kas arvestades tõika, et karistamisel on oma hind mõlemale osapoolele, on kihk üleastumisi karistada pikas perspektiivis tulus või hoopis kahjulik. Hiljutised uuringud annavad siiski mõista, et üksikisikute puhul on õiglusinstinkt suuresti varieeruv psühholoogiline impulss, mis kasvab ja kahaneb reaktsioonina maailmas toimuvale. Ning mitmed kaalukad tõendid kinnitavad, et kriisi ja ebakindluse perioodidel nagu praegu kerkib see instinkt tugevamini esile.
Konks selles äärmiselt tundlikus süsteemis, nõustub enamik teadlasi, on asjaolu, et see on kõige tõenäolisemalt arenenud selleks, et “vaktsineerida” väikseid rühmi pahatahtlike sissetungijate vastu, mitte aga tohutusuure ja metsikult mitmekülgse kogukonna, nagu seda on suurriigi majandus, korralekutsumiseks. Mõned eksperdid usuvad, et Jaapani katastroofilise hilinemise oma pankade mülkast väljaaitamisel 1990ndate aastate alguses tingis osaliselt kollektiivne kihk karistada korrumpeerunud pankureid, ja kardavad, et tendentsi tulemused võivad USAs peagi kujuneda samasugusteks.
Arad gupid ja paukuvad sajatused
“Tung maksta kätte petjaile või neid karistada,” selgitas Miami Ülikooli psühholoogiaprofessor ja raamatu “Teisel pool kättemaksu: andestusinstinkti evolutsioon” (“Beyond Revenge: The Evolution of the Forgiveness Instinct”) autor Michael McCullough, “pole mitte haigus või toksiin või märk sellest, et midagi on valesti läinud. Evolutsiooni seisukohalt ei ole see mitte probleem, vaid lahendus.”
Selliste instinktide miinus, nentis dr McCullogh, on, et “need toetavad tihti käitumist, mis pikas perspektiivis osutub kiuslikuks.”
Kihk karistada ei piirdu inimestega. Uurijad on leidnud tõendeid enesekaitselisest karistamisest ehk kättemaksust ning kolmandate osapoolte ehk “moralistlikust” karistamisest mitmes looduse eripalgelistest niššidest. Kui läheduses on röövkala, saadavad näiteks gupiparved tavaliselt välja mitmeliikmelisi luuresalku kontrollima, kas suurem kala on ka näljane — ehk ohtu hindama. Luurerühma liikmed lähenevad suurele kalale kordamööda, sel moel riski jagades.
Bioloogid on leidnud, et kui mõni sellise luuresalga liige oma korra ajal tõrkuma hakkab, ujub seni tema ees olnud kala ta selja taha ning keeldub sealt liikumast, sundides kangekaelset kaasgupit oma panust andma.
Huvitavaid näiteid grupisisesest karistamisest võib ohtralt leida traditsioonilistes ühiskondades, kus puuduvad riiklikud institutsioonid. Mõnedes inuittide külades, rääkis Virginia Ülikooli antropoloogiaprofessor Edie Turner, karjuvad hõimu liikmed oma halvakspanu nende pihta, kes varastavad või petavad, pannes mõnikord sellisele isikule ka avaliku needuse, mida saab maha võtta ainult hõimu vanemate poolt läbi viidud riitusega. “Ja see hõige, see avaldus — noh, see on rohkem nagu plahvatus,” ütles Turner. “Ainsal korral, kui nägin üht inuiti naist seda kellelegi tegemas, oli selline tunne, et plahvatus põrkas rikošetiga minu pealt tagasi.”
Kihk karistada on kaasa sündinud
Kui inimestele valik anda, eelistab enamik, et karistamise raske töö teeks ära keegi teine, näitavad hiljutised uuringud. Teadlased uurivad koostöövalmidust ja karistamist tihti sel moel, et panevad osalejad üksteise vastu selliseid investeerimismänge mängima, kus kumbki mängija otsustab, kui palju raha ühisesse investeeringusse panustada, teadmata ette, kui palju kavatseb panustada vastasmängija. Kui mõlemad panustavad palju, saavad mõlemad maksimaalse võimaliku tulu. Kui üks teise panuse nullib ehk “deserteerub”, saab tema küll kasu, teine mängija aga mitte.
Uurijad muudavad mängus olevate hindade ja kasumite suurust, nagu ka seda, mitu korda samad inimesed teineteise vastu mängivad. Tihti lisatakse veel üks tegur: võimalus karistada vastast näiteks sel moel, et üht dollarit kulutades kahandada tema teenistust kahe dollari võrra.
Sarja selliseid katseid korraldanud Vermonti Middlebury Kolledži majandusteadlased Jeffrey P. Carpenbter ja Peter Hans Matthews leidsid, et sõltuvalt ähvardavate karistuste suurusest ja olukorrast tegutsevad 10 kuni 40 protsenti inimestest sisemise vahekohtuniku-instinkti sunnil.
“Kihk karistada paistab olevat väga tugev,” ütles dr Carpenter. “Mõned inimesed kulutavad karistamisele raha ka siis, kui see neid endid kuidagi ei mõjuta — näiteks, kui nad vaatavad pealt teise mängu mängijaid ja tohivad seejuures karistusi määrata. Tundub, et neil on vastumeelsus ebaõigluse suhtes.” Uurijaid on sarnaseid tulemusi registreerinud mitmetes kultuurides, ka Jaapanis ja Kagu-Aasias.
Sõltumata sellise käitumise tagajärgedest pole selle teadlik psühholoogiline motiiv enamasti mitte soovimatu tegevuse ärahoidmine, vaid himu kättemaksu ehk selle järele, mida mõned psühholoogid nimetavad “ärateenitud karistuseks”. 2002. aastal läbi viidud uurimuses lasksid Princetoni Ülikooli psühholoogid enam kui tuhandel katsealusel hinnata mitmesuguseid kuritegusid ja õigusrikkumisi kujutavaid vinjette ning anda soovitusi kohtumõistmiseks. Psühholoogid avastasid, et inimesed kujundasid karistussoovitusi hoolikalt vastavalt üleastumise üksikasjadele, selle jõhkrusele ja toimepanija varasemale karistatusele. See tähendab, et inimesed hindasid karistust karistuse enda pärast, mingisuguse käitumise mõõdetava tagajärjena, mitte selle ärahoidmiseks.
Mullu avaldatud uurimuses demonstreerisid Pennsylvania Ülikooli psühholoogid, kui lihtne on mõjutada seda, kui tihti või kui intensiivselt inimesed selliste karistamiskihkude ajel tegutsevad. Uurijad lasksid tudengitel osaleda investeerimismängu mitmes variatsioonis. Hiljem toodi laborisse teine rühm tudengeid, kes varasemate mängude tulemusi uurisid ja said karistada mängijaid, kes nende arvates seda väärisid.
Nonde “kohtunike” puhul ilmnes hämmastav reeglipära. Kui neil lubati karistusi jagada anonüümselt, kahandasid nad mängijate teenistusi väga vähesel määral — keskmiselt umbes dollari jagu ehk 10 protsenti lubatud ülemmäärast. Kui aga uurijad ja teised osalejad pealt vaatasid, “kohtunike” määratud “trahvide” summad kolmekordistusid. “See annab mõista, et kui anda inimestele võimalus kolmandaid osapooli karistada, nad seda tegema ei kipu,” selgitas koos Peter DeScioli ja Erin O’Brieniga uuringut läbi viinud Robert Kurzban. “Neil võib olla hea meel näha, et keegi teine seda teeb, aga ise nad seda teha ei taha.”
Tõhusam on andestamine ja koostöö
Reedetus, mida ameeriklased Wall Streeti suhtes tunnevad, nagu ka finantskrahhi mõju pensionifondidele ja väikeettevõtetele on kahtlemata pannud paljud inimesed oma suhtumises karistustesse ümber vaatama poolehoidu turule mitte sekkumise ehk laissez-faire-poliitikale, ütleb dr Kurzban.
Majandusele annab uurijate sõnul aga lootust tugev vastukaaluline psühholoogiline jõud: instinkt andestada ja koostööd jätkata. Karistusi tasakaalustavad rahupakkumised, ning tegelikult on teadlased jõudnud üsna lähedale selle suhte umbkaudsele väljaarvutamisele keskmise inimese juures.
Analüüsinud tuhandeid investeerimismängu variatsioone arvutis, on teadlased leidnud, et kõige tasuvamad strateegiad on kallutatud koostöö poole.
Üks edukamaid strateegiaid on ka lihtsaim: n-ö vorst vorsti vastu. Selle strateegia puhul annab mängija (või arvutiprogramm) ühistöise panuse ette ning jätkab seda seni, kuni seda teeb ka partner. Kui partner deserteerub, päädib ka strateegia. Teine strateegia, umbes kolmandikul juhtudest tingimusteta andeksandmist pakkuv nn “helde vorst-vorsti-vastu”, on mõnedes tingimustes samuti edukas.
Kolmas, “karm aga õiglane”-strateegia annab koostööpanuse ette, karistab desertööre, kuid nõustub seejärel kiiresti sama partneriga koostööd jätkama — skeem, mille kohta dr McCullough ütleb: “südamlik, kätte maksev, valmis minevikku unustama.”
Kõige selle üldtulemus on teadurite sõnul järgmine: inimesed eelistavad koostööd karistusele nii indiviididena kui ühiskondlike rühmade liikmeina. Dr McCulloughi hiljutine uurimus näitas, et vajadus tasuda kätte isiklike reetmiste eest kulub aja vältel samamoodi nagu mõned mälestused: esimesel paaril nädalal kiiresti, edaspidi aeglasemalt.
“Instinkt andestada on täpselt sama sügavalt juurdunud ja olemuslik kui kättemaksuinstinkt,” ütles ta. “Paistab, et meie ajud üritavad igal võimalusel pääseda nördimisest.”
