Mõõdukas enesekordamine on teatavasti populaarsuse, edu ja hõlptulu kindel tagatis.

Ajalool pole aga meie rahakotist või valusast kriitikast kõige vähematki, nii ta siis kordub ja kordub ning tõenäoliselt jääbki korduma. Kogu maailma ajalugu ei jõuame ma selles kirjatöös ega ka mitte kümnetes mahukates köidetes ammendada, hädavajadusel piirdume Eesti-Vene suhetega, täpsemalt Eesti poliitikute ja vaimuinimeste suhtumisega ühte paariariiki.

Reeturpoliitikud ehk korruptandid

Me teame, et Päts oli reetur ja usurpaator. Me ilmselt ei pea lugema Ilmjärve Hääletut alistumist selleks, et teada, kes baaside lepingule alla kirjutas ja lisas omakäelise märkuse — kõigega nõus. Kes andis riigi ära ja mis oli selle hind, seda me teame. Pätsi suhted Vene riigiga on aga teema, millesse maksab süüvida.

Ilmjärv kirjeldab kümneid ja kümneid episoode, kus Päts kooskõlastab oma poliitikutegemisi vene saatkonnaga, annab aru, küsib nõu, õigustab ennast ja mitte valijate või maksumaksjate ees, vaid mingite politrukkide ja suurvene šovinistide ees. Miks peaks üks õige Eesti poliitik nii alatult käituma?

Põhjused on majanduslikku laadi ja nagu meie poliitikutel tavaline on tegu üdini korruptiivse majandustegevusega. Päts alustas oma majanduslikku vasallisuhet Vene riigiga, osutades kommunistidele rahapesuteenust. Jaak valge oma raamatus „Lahtirakendamine“ kirjeldab veenvalt ja värvikalt kommunistlike mõrtsukate verise kulla hiigelkoguste pesemist.

Korruptsioon kui reetmise kontsentreeritud väljendus

Valge ei seosta Pätsi küll vene kulla pesemisega otse, kuid Harju pank oli Pätsi pank ja reeturpresidendi edasised teod osutavad ilmselt lömastavale vene mõjule. Erinevaid pistise laadi palkasid sai Päts venelastelt samal kombel nagu Srööder või Lipponen. Kui mu mälu ei peta oli Päts ja Puhk mingi vene naftamüügi ettevõttesse kaasatud, seega Vähja Tiidu Nordstriimisõbralikus pole mitte midagi uut.

1925. aastal tuli eesti riigile hea mõte ja nad vabastasid Venest sisseveetava soola ja nafta tollimaksust. Kuidas vene transiit sai meie tänaselt riigikogult mingid seletamatute õiguse pea tasuta ameerikalstele müüdud raudteel liikuda, seda ma täpselt ei tea. Vaatame kes meie saadikutest lähitulevikus vene ärides sooja ametikoha leiab.

Venelastega seotud poliitikud ja nende majandushuvid olid hukutavad 1939. aastal ja selleks, et näha ette uut katastroofi pole vaja olla prohvet, piisab libressiöö meenutamisest ja Gruusia uudiste vaatamisest ning Lipponeni ja Schröderi vilavast pilgust.

Tiit Vähi avaldustest jääb omakorda mulje, kui kõige ehtsamast vene mõjuagendist, ta ei väsi rääkimast Eestist kui agressiivsest väikeriigist ning kordab pea iga nädal mõna vene propagandavalet, häbiväärne.

Tore oleks kui mõni jurist kommenteeriks Tiit Vähi tegevust meie karistusseadustiku § 232 valgusel… (Riigireetmine Eesti Vabariigi kodaniku poolt välisriigi, välisriigi organisatsiooni, välismaalase või välisriigi ülesandel tegutseva isiku abistamise eest Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud vägivallata tegevuses või riigisaladuse või salastatud välisteabe kogumise eest selle edastamise eesmärgil või selle edastamise eest välisriigile, välisriigi organisatsioonile, välismaalasele või välisriigi ülesandel tegutsevale isikule — karistatakse kolme- kuni viieteistaastase vangistusega.)

Täitanud koerkirjanikud

Pole mõtet kõik vene šovinistidele pugevate poliitikute motiive, meetodeid ja moraali kirjeldama hakata, need on sarnased nagu kaks tilka kust. Kui aga meenutada Barbaruse, Semperi või Jakobsoni tüüpi vaimuinimesi, siis nende russofiilia ei olnud väiksem kui Vähil ent põhjused olid hoopis erinevad.

Teame, et lääne kirjanikke võeti nõukogude venes bojaarliku lahkusega vastu, tulemused olid nii ja naa. Mõnel avanesid silmad nagu Andre Gide´il teised kirjutasid tänutundest ja luuludest kantud propagandistlikke reisikirju, silmade avanemise juhtumeid eesti kirjanike hulgast ma ei oska ette tuua. Tänulikke ja pimedaid leidus aga küllaga, Aleksander Antson ja Rudolf Sirge kirjutasid koos reisikirja Tänapäev Venemaa, tellimustöö ilmus 1930. aastal Tartus Noor Eesti kirjastuses. Nii Antson kui Sirge, leidsid, et kommunism on tee tulevikku, eriti kujukalt demonstreerib Sirge oma lihtsameelsust raamatu lõpulauses, milles ta kinnitab, et kui keegi üldse Eestit selles maailmas ohustab, siis kindlasti pole see Nõukogude Liit.

Vähemalt Bernhard Linde oma arvustuses liigitas selle juhmi soperdise punaste propagandateoste hulka.

Sirge ja Antsoni tänapäevasteks vasteteks on punaprofessorid, sotsiaalteadlased ja keskerakondlikud publitsistid. Ehkki mainitud seltskond pärast libressiööd hüsteeriliselt kiunusid on Gruusia sündmuste mõjul mitmedki neist teinud mõõdukalt isamaalisi avaldusi, ilmselt on põhjuseks hirm oma naha pärast. Sõja ajal lähed ju kohe tribunali alla ja advokaadid on kõik rindel, teadagi.

Soome vaimuinimesed, kirjanikud ja ajaloolased, kes Eesti riiki laimavad on tõenäoliselt ära ostetud. Eesti literaate vaevalt keegi palkab, nende maine on ühiskonnas liiga marginaalne. Lihtne eesti literaat põlgas kodanlusel ajal tõusikuid, sellest piisas. Kui riik oma vaimuinimesi ei hinnanud, ei jäänud neil muud üle kui hoida opositsiooni ja toetada või vanakuradi vanaema, et Pätsud ja muud kuradile saata. Täna on olud ainult veidi muutunud, vanakooli poolpunased kirjainimesed tunnevad kisendavat vastuolu tänase peost suhu ja nõukaaegse külluse vahel. Nende vingumine ei lõppe kunagi, kes Breznevi ajal said raamatu honorari eest maja või auto osta. Nooremad ei suuda vanast kaardiväest hetkel veel üle karjuda.

Vahet pole, kas vaimuinimesed ostetakse ära vaenuliku välisriigi poolt või jäetakse nad oma riigi sportlasi nuumava kultuuripoliitika tulemusel nälga — tulemus on sama- parv sisevaenlasi, teine viies kolonn. Nii oli see Pätsi ajal ja olukord on sama, ehk hullemgi veel, täna on raisakullid parves niigi abitu Kulka kallal.

Korrumpeerunud reeturpoliitikud ja täitanud koerkirjanike ulumist on kõik kohad täis, tõsi koerkirjanikud on valdavalt kas komsomoli tausta või soome aktsendiga, parem ka, nii ei pea väheste nooremate Eesti kirjaoskajate pärast häbenema.

Sanga talus 9.09.2008

Käesolev artikkel ei väljenda Delfi toimetuse ametlikke seisukohti.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid